Читать книгу Sõda ja rahu. I ja II - Lev Tolstoi - Страница 9
IV
ОглавлениеAnna Pavlovna naeratas ja lubas Pierre’i käsile võtta, sest nagu ta teadis, oli too vürst Vassilile isa poolt sugulane. Elatanud daam, kes ennist ma tante’i juures oli istunud, tõusis kärmesti püsti ja jõudis eestoas vürst Vassilile järele. Kogu teeseldud huvi oli ta näolt nüüd kadunud. Sellel heasüdamlikul äranutetud näol oli näha veel ainult rahutust ja hirmu.
„Vürst, mida te siis mu Borissi kohta ütlete?” küsis ta, kui oli vürstile eestoas järele jõudnud. (Ta hääldas Borissi nime erilise rõhuga o peal.) „Ma ei saa enam kauemaks Peterburisse jääda. Ütelge, mis sõnumi võin ma oma vaesele poisile viia?”
Hoolimata sellest, et vürst Vassili kuulas elatanud daami juttu sunnitult ja peaaegu ebaviisakalt ning laskis isegi kärsitust välja paista, naeratas daam talle lahkelt ja liigutavalt ning võttis tal käest kinni, et ta ära ei läheks.
„Mis teile maksaks keisrile sõnakest lausuda, siis viidaks ta otsekohe kaardiväkke üle,” palus ta.
„Uskuge, vürstinna, ma teen kõik mis minu võimuses,” vastas vürst Vassili, „aga mul on raske keisrit paluda; ma soovitaksin teil pöörduda vürst Golitsõni kaudu Rumjantsevi poole: see oleks targem.”
Elatanud daam kandis vürstinna Drubetskaja nime ja see oli üks Venemaa paremaid perekondi, kuid daam oli vaene, kõrgemast seltskonnast juba ammu välja langenud ja kõik kunagised sidemed kaotanud. Nüüd oli ta tulnud taotlema, et ta ainus poeg määrataks kaardiväkke. Ta oli lasknud ennast Anna Pavlovna koosviibimisele kutsuda ja oli siia ilmunud ainult selleks ning vikondi jutustust kuulanud ainult selleks, et kokku saada vürst Vassiliga. Vürst Vassili sõnad ehmatasid teda; tema kunagi ilusale näole ilmus viha, kuid see vältas kõigest silmapilgu. Ta naeratas uuesti ja hoidis vürst Vassili kätt veelgi tugevamini kinni.
„Kuulge, vürst,” ütles ta, „ma ei ole teid enne palunud ega palu teid ka edaspidi, ma ei ole teile kunagi meelde tuletanud oma isa sõprust teiega. Aga praegu vannutan ma teid Jumala nimel: tehke seda mu poja heaks, ja ma pean teid alati oma heategijaks,” lisas ta kähku. „Ei, te ärge pahandage, vaid tõotage mulle seda. Golitsõnit olen ma juba palunud, ta keeldus. Soyez le bon enfant que vous avez été, [1.] ” ütles ta ja püüdis naeratada, endal pisarad silmis.
„Papa, me jääme hiljaks,” ütles vürstitar Hélène, kes pööras ukse juures oodates oma ilusat pead antiiksetel õlgadel.
Ent mõjuvõim seltskonnas on kapital, mida peab hoidma, et see ei kaoks. Vürst Vassili teadis seda, ja olles kord juba taibanud, et kui ta hakkaks paluma kõikide eest, kes paluvad teda, siis poleks tal juba üsna varsti enam võimalik paluda iseenese eest, kasutas ta oma mõjuvõimu harva. Ometi tundis ta vürstinna Drubetskaja asjas pärast tolle uut palvet midagi, mis oli nagu südametunnistuse hääl. Vürstinna oli talle meenutanud tõtt: oma esimeste teenistusalaste sammude eest võlgnes ta tänu vürstinna isale. Liiatigi nägi ta vürstinna käitumisest, et too on üks neid naisi, eriti emasid, kes, olles kord juba midagi pähe võtnud, ei jäta enne järele, kui nende soov on täidetud, vastasel korral aga on nad valmis iga päev ja iga minut teile peale käima ja isegi stseene tegema. See viimane arvestus kõigutas teda.
„Chère Anna Mihhailovna,” ütles ta, hääl familiaarne ja tülpinud nagu alati. „Mul on peaaegu võimatu teie tahtmist teha; aga et näidata teile, kuidas ma teid armastan ja teie õndsa isa mälestust kalliks pean, teen ma võimatut: teie poeg viiakse kaardiväkke üle, minu sõna selle peale! Kas olete rahul?”
„Kullakallis, te olete mu heategija! Ma ei oodanudki muud, ma teadsin, kui hea inimene te olete.”
Vürst Vassili tahtis lahkuda.
„Pidage, paar sõna veel. Une fois passé aux gardes … [2.] ” Vürstinna takerdus. „Teil on head suhted Mihhail Ilarionovitš Kutuzoviga, soovitage Borissi talle adjutandiks. Siis oleksin ma rahulik, ja siis juba …”
Vürst Vassili naeratas.
„Seda ma ei luba. Te teate küll, kuidas Kutuzovit piiratakse, sellest ajast kui ta ülemjuhatajaks nimetati. Ta ise ütles mulle, et kõik Moskva prouad oleksid nagu kokku rääkinud, et kõik oma pojad talle adjutantideks anda.”
„Ei, lubage siiski, ma ei lase teid enne lahti, mu kuldne heategija.”
„Papa,” kordas kaunitar jälle endisel toonil, „me jääme hiljaks.”
„Nii, au revoir [3.] , jääge jumalaga, näete isegi ...”
„Kas kannate siis homme keisrile ette?”
„Tingimata, aga Kutuzovi suhtes ei luba ma midagi.”
„Ei, lubage mulle, lubage ikka, Basile,” ütles Anna Mihhailovna talle veel järele, näol noore edvistaja naeratus, mis võis talle kunagi väga omane olla, kuid nüüd ta kurnatud palgeile sugugi ei sobinud.
Ta oli nähtavasti unustanud oma aastad ja pani harjumuspäraselt mängu kõik naiste vanad vigurid. Ent niipea kui vürst oli läinud, võttis Anna Mihhailovna näol jälle maad seesama külm teeseldud ilme, mis seal oli olnud ennegi. Ta läks tagasi ringi, kus vikont oma lugu edasi rääkis, ja tegi jälle näo, nagu kuulaks, ise lahkumishetke oodates, sest tema töö oli tehtud.
„Ja mis te arvate kogu sellest viimasest komöödiast du sacre de Milan [4.] ?” küsis Anna Pavlovna. „Et la nouvelle comédie des peuples de Gênes et de Lucques qui viennent présenter leurs vœux à M. Buonaparte. M. Buonaparte assis sur un trône, et exauçant les vœux des nations! Adorable! Non, mais c’est à en devenir folle! On dirait que le monde entier a perdu la tête. [5.] ”
Vürst Andrei vaatas Anna Pavlovnale otse näkku ja muigas. „„Dieu me la donne, gare à qui la touche,”” ütles ta (Buonaparte sõnad, mis too oli kroonimisel lausunud). „On dit qu’il a été très beau en prononçant ces paroles, [6.] ” lisas ta ja kordas neid sõnu itaalia keeles: „Dio mi la dona, guai a ehi la tocca.”
„J’espère enfin,” jätkas Anna Pavlovna, „que ça a été la goutte d’eau qui fera déborder le verre. Les souverains ne peuvent plus supporter cet homme qui menace tout. [7.] ”
„Les souverains? Je ne parle pas de la Russie,” ütles vikont viisakalt ning lootusetult. „Les souverains, madame! Qu’ont ils fait pour Louis XVI, pour la reine, pour madame Elisabeth? Rien,” jätkas ta üha kirglikumalt. „Et croyez-moi, ils subissent la punition pour leur trahison de la cause des Bourbons. Les souverains? Ils envoient des ambassadeurs complimenter l’usurpateur. [8.] ””
Ja ta ohkas põlglikult, vahetades asendit. Vürst Ippolit, kes oli tükk aega läbi lornjeti vikondile otsa vahtinud, keeras end nende sõnade peale äkitselt kogu kehast väikese vürstinna poole, palus talt nõela ja hakkas sellega lauale joonistama, et näidata, missugune on Condé vapp. Ta seletas seda vappi vürstinnale niisuguse tähtsa näoga, nagu oleks viimane talt seda palunud.
„Bâton de gueules, engrêle de gueules d’azur – maison Condé, [9.] ” kõneles ta.
Vürstinna kuulas, naeratus näol.
„Kui Buonaparte jääb veel aastaks Prantsusmaa troonile,” jätkas vikont oma juttu niisuguse inimese näoga, kes ei kuula teisi, vaid jälgib temale kõige paremini teada olevas asjas ainult oma mõttekäiku, „siis läheb asi liiga kaugele. Intriigide, vägivalla, maalt väljasaatmiste ja hukkamistega hävitatakse seltskond igaveseks, ma mõtlen paremat seltskonda, prantsuse seltskonda, ja siis …”
Ta kehitas õlgu ning laiutas käsi. Pierre tahtis midagi ütelda: see jutt oli teda huvitama hakanud, kuid Anna Pavlovna, kes teda valvas, sai jaole.
„Keiser Aleksander,” ütles ta nukralt nagu alati, kui ta rääkis keiserlikust perekonnast, „on teada andnud, et ta jätab valitsemisviisi valiku prantslaste eneste hooleks. Ja minu meelest pole mingit kahtlust, et kogu rahvas heidab end usurpaatorist vabanedes oma seadusliku kuninga käte vahele,” ütles Anna Pavlovna, kes püüdis emigrandi ning rojalisti vastu lahke olla.
„See on kahtlane,” ütles vürst Andrei. „Monsieur le vicomte [10.] arvab päris õigesti, et asi on läinud juba liiga kaugele. Mina arvan, et vana juurde on raske tagasi pöörduda.”
„Niipalju kui mina olen kuulnud,” segas Pierre punastades jälle vahele, „on peaaegu kogu aadel juba Bonaparte’i poole üle läinud.”
„Nii ütlevad bonapartistid,” lausus vikont Pierre’ile otsa vaatamata. „Praegu on raske Prantsusmaa avalikku arvamust teada saada.”
„Bonaparte l’a dit, [11.] ” lausus vürst Andrei muiates. (Oli näha, et vikont talle ei meeldi, ja tema sõnad, kuigi ta vikondile otsa ei vaadanud, olid mõeldud viimase vastu.)
„„Je leur ai montré le chemin de la gloire,”” ütles ta, kui oli veidi vaikinud, korrates ka nüüd Napoleoni sõnu, „„ils n’en ont pas voulu; je leur ai ouvert mes antichambres, ils se sont précipités en joule ...” Je ne sais pas a quel point il a eu le droit de le dire? [12.] ”
„Aucun, [13.] ” kostis vikont. „Pärast hertsogi tapmist on isegi väga erapoolikud inimesed lakanud temas sangarit nägemast. „Si même ça été un héros pour certaines gens,” ütles vikont nüüd juba Anna Pavlovnale, „depuis l’assassinat du duc il y a un martyr de plus dans le ciel, un héros de moins sur la terre. [14.] ”
Anna Pavlovna ja teised ei jõudnud neid vikondi sõnu veel naeratusega tunnustada, kui Pierre jälle vestlusse vahele trügis, ja Anna Pavlovna ei suutnud teda enam peatada, ehkki aimas juba, et nüüd ütleb ta midagi ebaviisakat.
„Enghieni hertsogi hukkamine oli riiklik paratamatus,” ütles Pierre, „ja mina näen hingesuurust just selles, et Napoleon ei kartnud võtta vastutust selle teo eest üksi enda peale.”
„Dieu! mon dieu! [15.] ” sosistas Anna Pavlovna hirmunult.
„Comment, monsieur Pierre, vous trouvez que l’assassinat est grandeur d’âme? [16.] ” ütles väike vürstinna naeratades ja tõmbas oma näputöö endale lähemale.
„Ah! Oh!” kostis mitmest suust.
„Capital! [17.] ” sõnas vürst Ippolit inglise keeles ja patsutas endale peopesaga vastu põlve. Vikont kehitas vaid õlgu.
Pierre vaatas uhkelt üle prillide kuulajate peale.
„Ma ütlen seda sellepärast,” jätkas ta hulljulgelt, „et Bourbonid põgenesid revolutsiooni eest ja jätsid rahva anarhiasse, ainult Napoleon üksi oli suuteline revolutsiooni mõistma ja selle üle võitu saavutama, ning sellepärast ei võinud ta üldise heaolu nimel ühe inimese elu ees peatuma jääda.”
„Kas te ei tahaks sinna teise laua juurde minna?” küsis Anna Pavlovna. Kuid Pierre ei vastanud, vaid jätkas oma juttu.
„Jaa,” ütles ta üha kasvava innuga, „Napoleon on suur mees, sest ta tõusis revolutsioonist kõrgemale, surus maha selle kuritarvitused ja säilitas kõik hea – kodanike võrdsuse, sõna- ja trükivabaduse – ning omandas võimu ainult tänu sellele.”
„Jah, kui ta oleks andnud võimu, mille ta omandas, ilma seda tapmiseks kasutamata üle seaduslikule kuningale,” ütles vikont, „siis oleksin ma ütelnud, et ta on suur mees.”
„Seda ei oleks ta saanud teha. Rahvas andis talle võimu ainult selleks, et ta nad Bourbonidest vabastaks, ja sellepärast, et rahvas nägi temas suurmeest. Revolutsioon oli suur tegu,” jätkas härra Pierre, kes näitas selle hulljulge ja väljakutsuva lisalausega oma suurt noorust ja soovi kõike ruttu ära ütelda.
„Revolutsioon ja kuningatapmine suur tegu? ... Selle peale … kas te ei tahaks sinna teise laua juurde minna?” kordas Anna Pavlovna.
„Contrat social, [18.] ” lausus vikont, näol malbe naeratus.
„Ma ei räägi kuningatapmisest, ma räägin ideedest.”
„Jah, röövimise, mõrvamise ja kuningatapmise ideedest,” pistis irooniline hääl taas vahele.
„Need olid loomulikult äärmused, kuid asja mõte ei ole mitte nendes, vaid inimese õigustes, eelarvamustest vabanemises ja kodanike võrdsuses; ja kõik need ideed säilitas Napoleon nende täies jõus.”
„Vabadus ja võrdsus,” lausus vikont põlglikult, nagu oleks ta lõpuks otsustanud sellele noormehele tõsiselt näidata, kui rumal ta jutt otsast otsani on, „need on vaid kõlavad sõnad, mis on end juba ammugi kompromiteerinud. Kes siis vabadust ja võrdsust ei tahaks? Juba meie Lunastaja jutlustas vabadust ja võrdsust. Kas inimesed on pärast revolutsiooni õnnelikumad? Vastupidi. Me tahtsime vabadust, aga Buonaparte hävitas selle.”
Vürst Andrei silmitses muiates kord Pierre’i, kord vikonti, kord majaperenaist. Hoolimata oma seltskondlikust vilumusest oli Anna Pavlovna esimesel silmapilgul Pierre’i etteastest kohkunud, aga kui ta nägi, et vikont Pierre’i jumalavallatule jutule vaatamata enesevalitsust ei kaota, ning kui ta mõistis, et seda juttu ei saa enam summutada, võttis ta oma jõu kokku, asus vikondi poolele ja ründas kõnelejat.
„Mais, mon cher monsieur Pierre, [19.] ” ütles Anna Pavlovna, „kuidas te siis ikkagi seletate suurmeest, kes võis hertsogi, lõppude lõpuks ju lihtsalt inimese, ilma kohtuta ja ilma süüta hukata?”
„Mina küsiksin,” tähendas vikont, „kuidas monsieur seletab 18. brumaire’i? Kas see ei ole pettus? C’est un escamotage qui ne ressemble nullement à la manière d’agir d’un grand homme. [20.] ”
„Ja vangid Aafrikas, keda ta tappa laskis?” ütles väike vürstinna. „See on hirmus!” Ning ta väristas õlgu.
„C’est un roturier, vous aurez beau dire, [21.] ” lausus vürst Ippolit.
Härra Pierre ei teadnud, kellele vastata, silmitses kõiki ja naeratas. Tema naeratus ei olnud niisugune nagu teistel inimestel, kellel see mittenaeratavasse näkku sisse sulab. Vastupidi, kui tuli naeratus, siis oli tema tõsine ning isegi pisut morn nägu järsku ühe hetkega kadunud ja selle asemele oli ilmunud teine – lapselik, südamlik, isegi rumalavõitu ja otsekui andestust paluv nägu.
Vikondile, kes nägi teda esimest korda, oli äkitselt selge, et see jakobiin ei ole sugugi nii hirmus kui tema sõnad. Kõik jäid vait.
„Kuidas te tahate, et ta kõikidele korraga vastaks?” ütles vürst Andrei. „Pealegi tuleb riigimehe tegude puhul vahet teha tema kui eraisiku ja väejuhi või keisri tegude vahel. Minu meelest on nõnda.”
„Jaa, jaa, muidugi,” haaras Pierre sellest kinni, rõõmus talle tulnud abi üle.
„Ei saa eitada,” jätkas vürst Andrei, „et Napoleon kui inimene on suur Arcole sillal, samuti Jaffa hospidalis, kus ta katkutõbistele kätt annab, aga … aga on ju ka teisi tegusid, mida oleks raske õigustada.”
Vürst Andrei, kes ilmselt soovis leevendada piinlikku muljet, mille Pierre’i jutt oli jätnud, kergitas end istmelt ja andis naisele märku, et minema hakata.
Äkitselt tõusis vürst Ippolit püsti, andis kätega märku, et kõik paigale jääksid ja veel istuksid, ning ütles:
„Ah! aujourd’hui on m’a raconté une anecdote moscovite, charmante: il faut que je vous en régale. Vous m’excusez, vicomte, il faut que je raconte en russe. Autrement on ne sentira pas le sel de l’histoire. [22.] ”
Ja vürst Ippolit hakkas rääkima vene keeles, hääldades seda ligikaudu nii nagu prantslased, kes on umbes aastapäevad Venemaal elanud. Kõik jäid paigale: nõnda innukalt ja tungivalt oli vürst Ippolit oma loole tähelepanu nõudnud.
„Moscou’s on üks provva, une dame. Ja tema on väga ihne. Ta tahtis, et tal oleks kaks valets de pied [23.] tõlla taga. Sealjuures väga suurt kasvu. See tema maitse. Ja temal on une femme de chambre [24.] , veel suurem kasv. Provva ütles ...”
Selle koha peal jäi vürst Ippolit mõttesse ja oli nähtavasti suures kimbatuses.
„Provva ütles ... jah, tema ütles: „Tüdruk (à la femme de chambre), pane livrée selga, sa sõidad minuga, tõlla taga, faire des visites [25.] .”
Selle koha peal turtsatas vürst Ippolit ja puhkes märksa enne oma kuulajaid laginal naerma, mis jutustajast halva mulje jättis. Siiski naeratasid paljud, sealhulgas ka elatanud daam ja Anna Pavlovna.
„Tema hakkas sõitma. Järsku tuli suur tuul. Toatüdruk kaotas kübara, ja pikk juus läksid lahti ...”
Nüüd ei suutnud ta enam pidada ja luksus juba päriselt naerust ning sõnas selle naeru sekka:
„Ja kõik maailm sai teada …”
Sellega oligi anekdoodil lõpp. Ehkki jäi arusaamatuks, milleks ta seda oli jutustanud ja milleks tal oli tingimata tarvis olnud seda vene keeles jutustada, hindasid Anna Pavlovna ja teised ometi vürst Ippoliti seltskondlikku armastusväärsust, sest ta oli nõnda meeldivalt lõpetanud härra Pierre’i ebameeldiva ja mitte põrmugi armastusväärse etteaste. Pärast anekdooti killunes vestlus väikesteks tähtsusetuteks kõnelusteks järgmisest ja eelmisest ballist, etendusest või sellest, kunas ja kus kes kellega kokku saab.
1 Olge hea inimene, nagu te olite vanasti. [ ↵ ]
2 Aga kui ta kaardiväkke üle viiakse ... [ ↵ ]
3 nägemiseni [ ↵ ]
4 kroonimine Milanos [ ↵ ]
5 Ja nüüd on uus komöödia: Genua ja Lucca rahvas avaldavad oma soovid härra Buonapartele. Ja härra Buonaparte istub troonil ning täidab rahvaste soove. Oo, see on vaimustav! Ei, selle peale võib hulluks minna. Tekib mõte, et kõik maailm on aru kaotanud. [ ↵ ]
6 „Jumal annab mulle krooni. Häda sellele, kes sellesse puutub.” /- - -/ Kõneldakse, et ta olevat olnud väga tore, kui ta neid sõnu ütles. [ ↵ ]
7 Ma loodan /- - -/, et see oli lõpuks see tilk, mis klaasi üle ääre jooksma ajab. Suveräänid ei saa enam kannatada meest, kes on ähvarduseks kõigile. [ ↵ ]
8 Suveräänid? Ma ei räägi Venemaast /- - -/. Suveräänid, madam! Mida nad tegid Louis XVI heaks, kuninganna heaks, Elizabethi heaks? Mitte midagi /- - -/. Ja uskuge mind, nad saavad veel oma karistuse Bourbonide reetmise eest. Suveräänid! Nad läkitavad saadikuid troonianastajat tervitama. [ ↵ ]
9 Sakiline vapipalk, ääristatud taevassiniste sakkidega — Condé koda. [ ↵ ]
10 Härra vikont. [ ↵ ]
11 Nii ütles Bonaparte. [ ↵ ]
12 „Ma näitasin neile kuulsuse teed /- - -/ nad ei tahtnud seda; ma avasin neile oma eestubade uksed: nad tungisid rüsinal sisse …” Ma ei tea, mil määral oli tal õigus nõnda ütelda. [ ↵ ]
13 Ei mingil. [ ↵ ]
14 Kui ta mõnede meelest oligi sangar /- - -/, siis pärat hertsogi tapmist on taevas üks märter rohkem ja maa peal üks sangar vähem. [ ↵ ]
15 Jumal. Mu jumal! [ ↵ ]
16 Kuidas, härra Pierre, kas teie näete tapmises hingesuurust? [ ↵ ]
17 Suurepärane! [ ↵ ]
18 Rousseau „Ühiskondlik leping”. [ ↵ ]
19 Aga, mu armas härra Pierre. [ ↵ ]
20 See on sulitemp, mis suurmehe teguviisiga kuidagi kokku ei käi. [ ↵ ]
21 Ta on tõusik, rääkige mis tahes. [ ↵ ]
22 Ah, täna jutustati mulle üks oivaline Moskva anekdoot, ma pean teid sellega kostitama. Vabandage mind, vikont, ma räägin vene keeles, muidu läheb kogu anekdoodi vürts kaduma. [ ↵ ]
23 teenrit [ ↵ ]
24 toatüdruk [ ↵ ]
25 livree /- - -/ visiite tegema [ ↵ ]
