Читать книгу Seal, kus näkid laulavad - Marek Kahro - Страница 10

Kui ma 17-aastase noorukina järve ääres käisin, olid kõik jäljed inimtegevusest haihtunud. Tihe segamets oli täielikult võimust võtnud. Järve lähistel kasvas mitmeid pajutaelikutest puretud remmelgaid, mille võrad olid hõredaks jäänud. Kidurad oksad, muist raagus, muist murdunud, rippusid alla nagu pidalitõbise sandi luised jäsemed. Lõunakaldal valvas järve sangleppade leegion, paljude puude küljes kükitasid helerohelised samblikututid. Seal, kus kallas veepiirist järsult kõrgemale tõusis, pidasid vahti sihvakad männid nagu muistsed rüütlid; silm märkas ka kiduraid kaski – nimetagem neid siis junkruteks.

Järve lähedal seisis võssa kasvanud ja aukliku katusega mõisahoone, kus enne sõda tegutses lühikest aega sanatoorium. Neoklassitsistliku häärberi kunagisest hiilgusest polnud terakestki alles jäänud. Kõrvalhooned olid peaaegu maatasa tehtud. Sanatoorium ei tegutsenud mõisas kuigi kaua, sest kuulu järgi olevat ümbruskonna kliima nii halb olnud, et kõik tiisikusehaiged heitsid peagi pärast ravile saabumist üksteise järel hinge. Tõllakuuri ja häärberi esimest korrust oli lühikest aega laona kasutatud. Seitsmekümnendate lõpuni tegutses peahoone ühes tiivas vanadekodu. Üheksakümnendate alguseks oli see koht aga täiesti unustatud ja liigirikas mõisapark sarnaselt kaldajoonega metsistunud.

Ehkki inimjalg polnud seal juba pikka aega astunud, elati järvekaldail vilgast elu. Kostis ronga kronksatusi ja lehelinnu reibast tsiitsitamist. Varjulise lehestiku alt leidsid pelgupaiga kõik suvelõõsast uimastunud olendid, kaasa arvatud põrnikad, konnad ja teismelised.

Teekond veepiirini oli vaevaline ja kui me viimaks kutsuvalt helklevat järve joviaalsete hõigetega tervitasime, olime üleni kriimulised. Üks tige oksaraag oli Ainari säärele paraja haava tekitanud, kuid ta ei pannud seda õieti tähelegi. Janika sedastas, et haavad lähevad augustis mädanema, millele mina kohe vastu vaidlesin, nimetades seda vanamuttide lobaks.

Ainar ei mallanud oodata, kuni teised oma meditsiiniliste juttudega ühele poole jõuavad. Ta libistas lühikesed püksid jalast ning kahlas läbi kaislate rägastiku vaba veeni.

Isukalt krooliv kamraad tekitas minuski kange tahtmise kohe märjaks saada. Lippasin mööda kaldajoont edasi ja valisin sukeldumiseks koha, kus turritas vähem veetaimi.

Ei, Kalmujärv polnud küll supluskoha nime väärt. Mu ees virvendas viis hektarit sogast vett, mida ei värskendanud ükski allikasoon, jõgi ega ojake. Siin-seal hulpis peeneid oksi ja poolkõdunenud ronte, mis jagasid eluruumi tuhmileheliste penikeelte ja rohelist klibu meenutavate lemmeldega.

Kui kere viimaks vette sain ning mõned tõmbed tegin, hakkas mu vasak säär krampi tõmbama. Krõbedalt vandudes hiivasin end tagasi kaldale, eirates seejuures veel üht lobasuiste vanamuttide tarkusetera: Kalmujärve ääres ei tohi mingil juhul kurja vanduda!