Читать книгу Seal, kus näkid laulavad - Marek Kahro - Страница 16

Maia ohkas. Jätnud auto kalmistu kõrvale teiste sõidukite seltsi, lubas ta enesele rooli taga väikese hingetõmbepausi. Ta ei tahtnud tulla. Matused olid alati jõledad.

Asi polnud kurbuses. Maia tuhnis oma sogaste tunnete sees ja ei leidnud sealt grammigi kurbust. Leinast polnud jälgegi. Meeleheidet polnud ses naisehinges juba tükk aega nähtud. See, mis teda valdas, oli ehk hoopis… kergendustunne?

Oh ei, sellele ei taha mõeldagi.

Midagi pidi ta igatahes tundma. Midagi, mis tema sääremarjad püdelaks ja naha märjaks nõidus. Midagi, mis istutas kurku kibedavõitu klombi ja häiris tavapärast südamerütmi, aga millele ometigi oli raske õiget nimetust anda. Oli see ärevus? Elevus? Loodetavasti ei nõua peielauas keegi temalt kõnepidamist. Ta polnud selleks ette valmistunud. Kuidas ta olekski iseloomustanud seda meest, keda asuti mulda sängitama? Ta ju õieti ei tundnudki teda. Nad olid kaugeks jäänud.

Toomas Taresool oli olnud oma pere: kaunis ja igati ettevõtlik naine ning kaks algkooliealist last, tütar ja poeg, nunnude ümmarguste nägudega nagu kaks ladva lähedalt nopitud õuna. Maia oli neid näinud aasta tagasi, kui mees oma järjekordset raamatut esitles ning hiljem mõne tuttava ringis tagasihoidlikku pidu pidas. Maia polnud säärastest üritustest ülemäära huvitatud, kuid uudishimupisik sai temast jagu. Õigupoolest ei tahtnudki ta näha, milliseks meheks too koolipõlvest tuttav poiss, kes hallade tulekuni kõikjal lühikeste pükstega ringi käis, on sirgunud. Nad olid ju varemgi juhtumisi kohtunud, pelgalt viisakusi vahetanud ja siis kiiret elutempot ettekäändeks tuues taas nägemist öelnud. Maiat huvitas ennekõike Toomase perekond. Milline näeb välja tema ametlik teine pool, kus töötab, mis räägib? Missugused on ta võsukesed? Kas neil on ka sama pehmed näojooned ja enesekindel peahoiak nagu isal?

Noh, Maia nägi, mis tahtis, pani tühjaks joodud šampusepokaali kõrvale ja kavatses lahkuda, kuid mees märkas teda, jättis oma vestluskaaslased sinnapaika ning tõmbas Maia rajalt kõrvale. Nad lobisesid mõnda aega, kuid Maia ei kuulanud – ei meest ega ennast. Toomas kinnitas, et tahab kontakti hoida. Maia oli sellega nõus ning suutis endast isegi ühe napi naeratuse lahkumiskingiks välja pigistada.

Toomas kippus olema säärane tüüp, keda polnudki nii lihtne ajukurdude vahelt välja urgitseda, kui ta oli sinna juba pesitsema asunud. Alles nädal tagasi oli Maia julguse kokku võtnud ja Toomasel külas käinud. See oli viimane kord, kui nad silmast silma kohtusid.

Nüüd oli mees surnud.

Matuselised löntsisid kirstu järel surnuaiaväravatest sisse. Aeglaselt ja noruspäi. Kalmude vahel kehtivad ranged traditsioonid. Rõõmu seal ei sallita.

Kohale oli voolanud hulk tuntud ja vähemtuntud inimesi: professoreid, ärimehi, kirjanikke. Toomas Taresoo oli ju liikunud mitmes eripalgelises ringkonnas. Ehkki tema elukarikasse jõudis tilkuda vaid kolmkümmend üheksa aastat, jättis ta endast maha märkimisväärse portsu kirjutisi. Neli raamatut, kümneid teaduslikke artikleid, omajagu veerge ajalehtedesse ning lugematu arvu konspekte ja õppematerjale tudengitele, kes teda kahtlemata jumaldasid – ja need, kes ei jumaldanud, pidasid temast vähemalt kõvasti lugu. Polnud kahtlust, et härra Taresood mäletatakse veel kaua.

Maia ohkas veel kord. Enam polnud võimalik taganeda. Ta otsis käekotist välja mustad prillid, torkas need endale ette, silus tahavaatepeeglisse vaadates tukka, astus autost välja ning liitus matuseliste vagura rongkäiguga.

Peenemad härrad ja prouad saastasid kalmistu õnnist õhku mitmesuguste vängete Prantsuse lõhnadega. Keegi ei rääkinud. Oli kuulda vaid nohinat ja lohisevaid samme sõmeral liivarajal. Maia püüdis massi sulanduda, olla lihtsalt üks must laik teiste samasuguste seas. Prillid asendasid maski, pisaraid ta nende taha koguda ei kavatsenud.

Puhus kerge läänetuul ja taevas oli valkjashall. Suvi, mis andis kõigepealt vihma ja seejärel ka pillavalt päikest, hakkas lõpule jõudma.

Maia kuulas vaid poole kõrvaga kirikuõpetaja viimset läkitust kadunukesele. Ta piidles uudishimulikult haua servale kogunenud musti voonakesi. Toomase naine ja lapsed liibusid tihedalt üksteise vastu. Naine hoidis kaunilt maniküüritud kätt suu ees, tihkudes ühes lapsukestega nutta. Kas too vaene naine üldse teadis, millise liiderliku mehe peale ta oma kallist pisaravett raiskab? Küllap teadis. Ehk töinas ta hoopiski iseenda pärast. Tal oli ilmselt neetult kahju, et ta säärase tõhuga üldse kokku sattus ja temaga lapsi sai. Mis lirvad kõik nende abieluvoodist võisid läbi käia! Polnud miskit parata, Toomas oli üks neist mehepoegadest, kelle truudus sõltus meeleolust. Täna võis ta olla truu, homme mitte, ülehomme jälle. Tüüpiline täkk!

Aga ikka lahistatakse, täna, sel pilvisel päeval. Hulk longus lihtsurelikke taimi… Mõnikümmend argipäevast välja kistud inimest, kel polnud veel nädal tagasi õrnematki aimdust, et neil tuleb siia, Toomase igavese sängi ümber koguneda.

Maia oli leinapärja tellimisega hiljaks jäänud, mistõttu tal polnud mehele, kes asus rändama teispoolsuse kaardistamata radadel, muud kaasa anda kui kimp lõikelilli. See oli kõige odavam kimp, mille ta poest leidis. Valmiskaevatud sügavat auku jõllitades tundis ta, kuidas tema pragmaatiline meel hakkab pragunema ja hinge imbub vaikselt süümepiin.

Kirikuõpetaja kõneles Issanda armust, sellal kui taevas omandas metalse varjundi. Langesid esimesed häbelikud vihmapiisad.

Siin sa nüüd oled, mõtles Maia ruuget kirstu põrnitsedes. Sa lippasid kiirelt läbi elu, õppisid ja õpetasid, keppisid ja lõbutsesid, kondasid ses ahvatlustest küllastunud pisikeses maailmas kord värviliste seelikute, kord hallitanud ürikute järel. Otsisid pehmet naiserinda, mille vastu õhetavat põske suruda. Jahtisid lugusid, mis aegade hoovuses suust suhu kandunud, naiivse arvestusega, et kunagi läheb neid kellelgi vaja. Sa püüdsid täita lõpmatuid lünki kollektiivses mälus, tahtmata mäletada isiklikke patte. Või noh, mis patud need olid? Pigem tavalised nõrkused. Sind peeti eriliseks meheks, ehkki tegelikult olid oma kullakarvalise kesta all nii labaselt tavaline. Su maised jäänused sängitatakse Pandivere ürgviljakasse mulda. Siin on su sünnipaik ja siin sa ka vaevaliselt kõduned…

Hauapõhja oli öisest sajust jäänud madal lombike. Üksikud vihmapiisad tekitasid nüüd sinna õrnu ringjooni.

Maia kaksas pilgu kirstu küljest lahti ja keskendus lekkivale taevale.

Peep oli hommikul helistanud ja küsinud, kas tapeedipanekul on abi vaja. Iris olevat talle kõnelnud, et neil käib väike remont. Maia vastas, et nad saavad kahekesi suurepäraselt hakkama.

„Kanged mutid olete,“ märkis Peep ja Maiale kostis see pilkena.

Iris suhtles Peebuga tunduvalt rohkem kui Maia. Selles polnud midagi eriskummalist. Irise ja Peebu suhe paistis talle siiras ja vahetu – ta ise tundis end nende seltsis viienda rattana, mis asjatuna kaasa logiseb.

Õigupoolest polnud Maia kunagi Peebuga leibu ühte kappi pannud. Vähemalt mitte kõiki leibu. Nad olid kolm aastat koos elanud, aga Maia pidas seda pelgalt kohutavalt pikaks veninud meeltesegaduse perioodiks, mille ainsaks positiivseks tulemuseks oli Iris. Maia suutiski Peepu välja kannatada üksnes seetõttu, et mees oli talle tütre kujul nõnda hindamatu kingituse teinud. Kahetseda võis ainult seda, et Iris kandis mehe perekonnanime. Kuid nimi oli laias laastus ka kõik, mida Peep oli oma illikukule pärandanud. Irisele otsa vaadates võis poolpimegi nentida, et tüdruk oli välimust määravad geenid saanud üksnes emalt.

Tõsi, Maia polnud Peebu sarmi suhtes immuunne. Iga kord, kui mees jälle ootamatult ukse taha ilmus, lai naerusuu teravatipulise nina all, võttis Maia ta kulmu kortsutamata vastu ning palus lahkesti kohvilauda. Sellistel puhkudel vestlesid nad pikalt. Peep suutis Maia tillukesest roosinupusuust alailma mõne naerukurina välja manada. Nad oleks võinud olla head sõbrad – Peebu meelest olidki –, kuid Maia eelistas distantsi hoida. Igaks juhuks.

Hommikul olid nad Peebuga mõne sõna vahetanud. Mehele polnud teadmata seegi, et Maia peab matustele minema.

„Kas ma just pean minema…“ tegi Maia plekist häält. „Aga ilmselt on vaja.“

Kui ta selle lause peale mõtles, ei taibanud ta ise ka, miks ta nii ütles.

Maia silmitses matuselisi veidi lähemalt. Hauaserval seisis üks hõredate turris juuksejäänustega vanahärra, kes oli vist nooruses hipi. Tema kõrval seisis võluv daam, säravad heledad kiharad õlgadel. Pigem vanamehe tütar kui naine. Aga mine sa neid nässe tea. Mõne hipi jaoks kestab armastuse suvi igavesti.

Selle paari kõrval seisid omakorda mitmed halli ilmetu näo ja närviliselt vilkuvate silmadega mehed ja naised, rea lõpus ka paar kobedama väljanägemisega nooremapoolset tüüpi, kes jõllitasid sarka tõsise, ent miskipärast kurbusevaba ilmega. Ühel neist oli lips viltu ja ülikond paar numbrit liiga suur. Tudengid?

Teistest matuselistest pisut eemal ühe soomustüvelise männi juures seisis aga kuldpruunide juustega sihvakas noormees, käed viisakalt seljataha köidetud. Must ülikond sobis talle nagu valatult. Ta seisis püstipäi, silmapaar võimsalt ja võidukalt särisemas. Kui tema pilk põrkas kokku mitukümmend meetrit eemal viibinud Maia pilguga, ilmus noormehe suule magus muie.

Norbert.

Ühtäkki tundis Maia, kuidas maailm tema ümber hägustus. Süda kloppis, jalad kaotasid kindla pinna. Lähedal seisev mees, kel oli lõua otsas mõnevõrra enam kärbu kui pealael, tõttas teda toetama. Naiste seas tekkis väike kahin. Paar meessoost matuselist tuli habemikule appi ning üheskoos toimetati poolteadvusel naine eemale. Ta asetati ühe suvalise hauaplatsi ääres seisvale suuresti mahakoorunud värviga pingile.

Maia nägi enda ümber sagivaid võõraid mehi vaid ähmaste mustendavate kujudena. Ta kuulmismeelde oli tunginud tuule toorutsev vilin, vihmapiisad krabisesid vastu jakikangast mitmekordse võimendusega. Sisemuses kõmisenud mõtted segunesid välismaailmas tekitatud helidega.

Ta on siin! Tagasi! Ei! Mis juhtus? Vajab ta abi? Kuidas saab…? Võimatu! Kes ta on? Miks nii? Vett? Ei! Vett! Ei! Palun, ei! Ainult mitte vett!

Üks meestest istus Maia kõrvale ning toetas teda rüütelliku hoolega. Vähehaaval hakkas jõud naise ihuliikmetesse tagasi nõrguma. Taevas oli tume. Maa paistis veel tumedam. Maia mõistus oli hetkega ribadeks rebenenud, nii et ta ei suutnud hinnata, kas tumeduse põhjustas minestushoog, tihenev pilvisus või pelgalt tumedad prillid.

Tahtmatult pigistas Maia tundmatu mehe rannet. Ta vaatas teda pikalt, endiselt pooleldi oimetuna.

„Sellised üritused on mõnikord paras piin,“ ütles mees kuivalt, rääkides otsekui tüütust ärilõunast või tulemuseta koosolekust. „Me kõik jääme Toomast taga igatsema.“

Maia võpatas. Teadvus voolas vahuse joana talle pähe. Hirm, mis oli korraks lakanud, ilmutas end taas. Kui Maia kiireid pilke enese ümber heitis, hakkas mees ta kõrval rahutult nihelema.

„Kuidas teil on? Soovite vett?“

„Ei!“ sõnas Maia resoluutselt.

„Tema lahkumine on teile kindlasti ränk katsumus.“

„Muidugi…“

„Jajah, meile kõigile tähendas Toomas väga palju ja on raske uskuda, et keegi talle nii jõhkralt…“

„Ma ei peaks siin olema,“ ütles Maia püsti karates. Ta jalad olid pehmed, kuid ta riskis siiski paar sammu astuda. Võõras mees järgnes talle varjuna.

„On kõik ikka korras?“

„Jah.“

„Kindel?“

„Jah.“

„Kui teil on vaja professionaalset abi või lihtsalt tuge, siis ma võin aidata,“ sõnas mees ilmsüütult.

Alles nüüd õnnestus Maial oma vestluspartnerit selgema pilguga mõõta. Mees oli keskealine, vahest 45 või äärmisel juhul 50 ning suurepärases vormis. Kiilas peanupp ja tume lühike habe andsid tema väljanägemisele hämmastavalt maskuliinse aktsendi. Naise küsivatesse silmadesse kiigates tõi ta nähtavale õrna naeratuse. „Mul on tutvusi,“ ütles ta Maiale lähemale nihkudes.

„Tuge vajavad nõrgad,“ nipsas Maia. „Mina pole nõrk.“

Tudisev keha ei tõendanud tema sõnu. Ta suutis vaevu püsti püsida. Aga happelised hirmupiisad ei olnud puudutanud tema uhkust. Iga tundmatu mehe hõlma alt ta varjupaika ei otsi, jälitagu teda või tuhat tonti. Siin nende rahumeeles nõksuvate pedajate all luusis vaid üks tont. Tühine viirastus, mis ilmutas end korraks. Kõigest korraks.

Maia lasi silmad üle kalmistu. Norbert? Ei, teda polnud. Ei tohi lasta meelepettel kalleid närve rüüstata. Oli, mis oli. Minevikust tuleb üle saada. Sellel, mis oli, pole ju enam väärtust.

Toomas Taresoo haud aeti kinni. Vesi oli võtnud hinge, muld sai enda valdusesse ihu. Inimest polnud enam maa peal.

Matuselised hakkasid kalmult laiali valguma. Nende osatäitmine oli täidetud. Maia jättis abivalmis mehele tänuliku noogutuse ja asutas end ka kergelt vaarudes lahkuma. Võõristavad pilgud suskasid teda valusalt. Jah, ta oligi kontvõõras. Sobimatu ja häbematu. Närvihaige veel pealegi.

Ei, peielauda ma ei lähe, otsustas Maia. Tal oli raisatud ajast niigi kahju.

Miks ta üldse tuli? See, mis teda Toomasega oli sidunud, oli surnud veel enne sündimist. See vormitu lihatomp, millest oleks võinud kujuneda elav inimene, kuid mis lõpetas ometigi verises solgiämbris. Kahetseda polnud midagi.

Või oli see ikka kahetsus, mis teda haua veerele tõi? Maia vangutas iseenda mõtete tõrjumiseks pead ja astus aeglaselt kalmistu väravate poole. Kaugemale kalmudest, tagasi elavate inimeste maailma…

Alles rooli taha istudes tundis Maia, kuidas ta põsed pisaratest nõretavad. Toomase õhetav näolagendik, mis pärines kusagilt ammusest nooruspõlvest, kerkis uuesti ta silme ette. Toomas seisis talle nii lähedal. Võis isegi tema hingeõhku haista. Tema puudutused olid elegantsed, üldsegi mitte pealetükkivad. Ehk polnudki see hüvastijätt, vaid hoopis tervitus?

Muld haarab viimaks kõik endasse ja kõigest saab muld. Ühtviisi kõdunevad käbid ja kondid, seened ja soolikad, sügislehed ja vöötlihased. Inimnahast teevad valged vaglad endale avara turuplatsi, vihmaussid uuristavad käike kõhuõõnde ja pimedad mardikad käivad koputades mööda paljast koljuluud.

Aga mälestused ei mädane. Need jäävad ikka mingil kujul alles, kas paberile, kõvakettale või kellegi närvikiududesse. Möödunu ei kõdune. Mis olnud, heidab ikka pikki varje üle aegade ja halvimal juhul ka üle inimeste.

Maia lõi rusikaga vastu armatuurlauda. Aitab töinamisest, mõtles ta süütevõtit keerates. Tuleb keskenduda olevikule.