Читать книгу Seal, kus näkid laulavad - Marek Kahro - Страница 9

Janika viskas patsikummi üle õla otse Maiale sülle ning Maia heitis selle omakorda istme taha, kus vedeles kassipildiga kommikarp, tühi ja kasutu. Lahtised juuksed andsid Janika väheütlevale näole üsna talutava ilme. Ta togis Ainarit nagu mänguhimuline kutsikas ja muudkui lobises.

Mina istusin Norberti ja Maia kõrval tagumisel istmel. Maia higised reied olid minu omade külge kleepunud. Kui ta natukenegi liigutas (ja seda tegi ta üsna agaralt), võbelesid ta rinnad hõreda särgikanga all. Suutsin ennast ja toda, mis mulle sünnihetkel sootunnusena kaasa antud, vaevu vaos hoida. Ajasin suust tuima lora, vahtisin lahtise akna tagant mööda vuhisevat metsaviirgu, pistsin kupli aknast välja ning sirutasin end nii kaugele, kui sain – ühesõnaga, tegin kõik, et Marati püksid mind ei reedaks ja Maia võlud mõttest kaoks.

Norbert oli ülendatud puskaripudeli hoidjaks ja ta võttis seda auväärt ametit väga tõsiselt. Igaüks meist oli juba piisakese keelele saanud, Norbert musutas pudelisuud kõige julgemalt. Märjuke pudelis polnud õieti kuigi kange, oli teine ju sorukese kraaniveega paari pandud. Aga seda, et Norbert polnud mingi joomamees, teadsime ometigi kõik. See asjaolu kripeldab tänini hingel…

Ainar naeris ja andis viljalastiga veoautole, mis meil ees töllerdas, naljaviluks signaali. Janika naeris ning lasi juustel tuules lehvida. Mina ja Maia naersime ka ning Norbert naeris kõige kõvemini. Mille peale? Tont seda teab. Spidomeeter oli igatahes põhjas.

Sõit kulges järve äärde. Alevikust oli sinna umbes neli kilomeetrit, lisaks tuli kilomeetrike jalgsi vantsida, sest otse järvekaldani ei viinud ükski mõistlik tee. Isegi tank poleks sellest padrikust, mis meie kandi ainsat arvestatavat veesilma ümbritses, mingil moel läbi roomanud. Kalmujärv tukkus täies üksinduses keset metsa ning ilmselt polnud ükski kahejalgne olend tema rahu enne meie tulekut juba pikka aega rikkunud.

Ma ei mäleta enam, kellel meie kambast tärkas idee Kalmujärve suplema minna. See võis olla Ainar. Igatahes oli mõte lollakalt pöörane – ja seega vastupandamatult ahvatlev. Kõik ju teadsid, et Kalmujärve rohekas vees on pea võimatu ujuda. Ent kuumus sundis igast võimalikust lombist kosutust otsima ning Kalmujärve lisaväärtuseks oli ka selle privaatne asukoht. Noored hinged võisid seal kisada ja hullata viimsepäeva hommikuni ja ükski nõiamoor poleks tulnud torisema, et mis te siin litutate, kasige kottu ja püsige vagusi!

Ei saa salata, et mind paelus ka järvega seotud rikkalik legendide müriaad. Pea kogu Eestist võib leida kõrgemaid pinnavorme, mida nimetatakse Kalmumägedeks. Enamikul juhtudel on tegemist müütiliste sõjahaudade või vanade külakalmetega, kuhu talurahvas kirikuõpetajate vastuseisust hoolimata kadunukesi mattis. Küllap on Kalmujärve nimi samuti seotud lähikonnas asuvate põliste haudadega.