Читать книгу Seal, kus näkid laulavad - Marek Kahro - Страница 6

See oli üks kummaline aeg. Sirbi ja vasaraga ehitud väärtusetud paberilipikud, mida ametlikult ka rubladeks nimetati, olid käibelt kadunud ja nende asemel kirendasid tengelpungades rõõsad kroonid, millega polnud aga suurt midagi peale hakata. Poeriiulitel haigutas enamjaolt tühjus. Õnnelik oli see, kel kapis suhkru- ja soolakotid. Puudus oli kõigest: kütusest, jalanõudest, hügieenitarvetest. Poes ei müüdud enam isegi rinnahoidjaid, ehkki poistele see tõtt-öelda meelehärmi ei valmistanud.

Janika oli lukustanud oma rinnad mingisuguste pajalappe meenutavate bikiinide taha, mille ta oli nähtavasti tagasihoidlike käsitööoskuste varal ise õmmelnud, kuid Maia polnud oma intiimpesule krossigi raisanud. Tema lühtrid kumasid läbi väljaveninud T-särgi, mida olin mõned aastad varem näinud ta vanema venna seljas.

Bensiini, mida meie tubli Žiguli agaralt põletas, oli Ainari isa hankinud haltuurat tehes. Meie vanematel polnud seda õnne, et valuutaga kaubeldes muinasjutulist varandust kokku krahmata. Igaüks pidi ise vaatama, kuidas endal hinge sees hoida.

Kohalik Luivere kolhoos, mis kandis vist paberil ikka veel Lenini auväärset nime, oli hakanud pille kokku pakkima ja lüpsilehmi tapamajja saatma. Põllumajandustehnika oli ammu maha parseldatud, kohalikel põldudel aastaid roomanud linttraktor, mis mulle lapsena kohutavalt põhjakonna meenutas, seisis nukralt vanametalliplatsil. Uus aeg nõudis omajagu ohvreid.

Saabuval sügisel oli oodata parlamendi- ja presidendivalimisi. Ärksamad kõnemehed lubasid platsi puhtaks lüüa ning kõik vanad kommarid männi otsa tõmmata. Metsik lääs oli kaugele itta tunginud. Suuremates linnades täristati püsse ja lõhati pomme. Meie kandis oli elu rahulikum, mohikaanlased polnud veel välja surnud ja raisakotkastel polnud õieti ühtki korjust, mida lõunasöögiks nokkida. Luivere alevikus podisesid omad intriigid, mida ei seganud demokraatia ega kapitalism.