Читать книгу Seal, kus näkid laulavad - Marek Kahro - Страница 12

Varjud pikenesid. Videvik hakkas ligi hiilima, kui kahekesi tagasi tuttavale liivaribale jõudsime. Liival püsisid meie jalajäljed – täpselt nii, nagu me olime need ennist sinna jätnud. Seal olid veel ühed jahtunud jäljed, kuid nende omanikku, Norbertit, silmapiiril ei paistnud.

„Pimedaks kisub,“ ütlesin taevasse kiigates. „Peaksime tagasi Luiverre kobima.“

Maia noogutas ja ütles, et läheb Norbertit otsima. Mina võtsin suuna teisele poole, püüdes samal ajal selgusele jõuda, kas tunnen end hästi või halvasti. Olin saanud, mida tahtsin, kuid… ikkagi siugles kusagil sisikonnas vastik süümekas.

Janika ja Ainar kudrutasid järve lõunapoolsel kaldal, seltsiks peaaegu pooleni joodud puskaripudel. Nad mahvisid kordamööda plotskit, mis pärines kaasavõetud Rumba pakist.

„Mis sinuga juhtunud on?“ päris Janika naeruga. „Sa näed välja, nagu oleksid läbi pesurulli tõmmatud!“

„Kus Norbert on?“ küsisin.

„Ei tea,“ ütles Ainar tuimalt ja lasi suitsurõngaid.

„Ta oli ju teie juures,“ poetas Janika.

„Nägin teda viimati siis, kui ta ujuma läks,“ laususin.

„Mine otsi teda Maia kaisust,“ aasis Ainar laialt irvitades. „Norbert-poiss teeb praegu günekoloogi eksamit!“

„Maia läks ka just nüüdsama tema jälgi ajama,“ seletasin kasvava närvipingega. „Mulle tundub, et kaldal teda pole. Kas ta võis saarele ujuda?“

Janika näole tekkis ka murelikum ilme. „Äkki ujuski?“

„Hästi, vaadake te siinpool ringi,“ ütlesin. „Ma lippan Maiale järele.“

Saar järve keskel polnud suurem kui pool hektarit. Seal ei paistnud kedagi. Ainult paar viletsat kaske, mis ei viitsinud isegi kohiseda.