Читать книгу Seal, kus näkid laulavad - Marek Kahro - Страница 8

Janika ja Maia olid meie kandi kõige popimad näitsikud. Populaarsuse kaasnähuks on paratamatult ka tühiste inimeste kadedus. Mõlemad tüdrukud said seda oma nahal tunda, kuid ei teinud sellest väljagi.

Janika polnud õieti mingi missivõistluse kandidaat, aga ta hinges oli tulist tragidust ja ihu küljes kaks kuldset kätt, mis ei põlanud ära ka räpast tööd. Tema ebaproportsionaalselt suure nospli all asus peente huultega raamitud mulk, mis eales kinni ei püsinud. Ta imes alevikus ringlevaid kuulujutte endasse isukalt nagu käsn ning hoolitses alati ka selle eest, et need ikka ringlema jääksid.

Maia peale limpsasid keelt nii mõnedki süütud sellid. Võib ette kujutada seda pettumusekahinat, mis aleviku meespublikut läbis, kui selgus, et Maia on valinud endale kavaleriks hoopis mingi nohikliku linnapoisi. Paistis küll, et neiu Maia kasutab Norbertit vaid puudli asetäitjana. Kuhu Maia ees läks, sinna Norbert vudinal järgnes. Räägiti, et Maia seob õhtuti voodiserval istudes Norberti juustesse roosasid lehve ja õpetab teda ananassimaitseliste vahvlikommide abil sitsima.

Norbertit peeti linnapoisiks seetõttu, et ta käis Rakveres koolis ja see polnud taoline maakate kool nagu meil Luiveres. Ometi elas ta meie alevikus ja jõlkus meiega pidevalt kaasas. Ainar ja Janika ei sallinud teda, Maia armastas teda kogu südamest ja mina olin tema suhtes täiesti neutraalne. See tagasihoidlik hinnang vajaks õigupoolest peenemat lahkamist. Asi oli selles, et Ainari ja Janika meelest ei olnud Norbert meie seltskonna vääriline. Nad polnud tema vastu just pahatahtlikud, seda küll mitte, kuid leidsid siiski alalõpmata põhjuse Norberti kallal nokkimiseks.

Norbert oli vaikne poiss, ent mitte kuivik. Talle meeldis aeg-ajalt nalja visata ja kui teised tema kildude peale naerma purskasid, säras ta heameelest, nagu oleks mõne kõrge preemia saanud. Tema isa teenis leiba kõikvõimalike psühhooside ravimisega ja vahest just seetõttu (või selle kiuste) meeldisid talle hullunaljad. Ükskord ütles ta mulle näiteks nii: „Sa oled idioot. Ma tean seda, mu isa on psühhiaater!“

Mis Maia armastusse puutub, siis polnud see suurusest hoolimata ehk päris puhas. Maia silmatorkava enesekindlusega kaasnesid uhkus ja jonnakus. Uhkuseks andis muuhulgas alust tema müstiliselt kaunis näolapp ning jonni juured peitusid tema kristalses ilmavaates, mis oli kindlalt paigas ja kõigutamatu kui piibliraamat. Ta ei kannatanud seda, et inimesed, eriti aga vähearenenud poisitatikad, tulevad temaga vaidlema teemadel, mille puhul talle kuulub ilmne autoriteet. Norbert ei vaielnud talle kunagi vastu ning eks see ole ka üsna keeruline, kui suu on pidevalt kõrvuni ja armastus mulksub üle ääre. Küllap teadis Maia juba tollal, millist meest ta enese külje alla tahab. Norbert oli tema jaoks pelgalt eksperimentaalne objekt, väike kõrvaline polügoon, millel oma kirgede ja ihadega laetud kahureid katsetada. Niisama ei lasknud ta kedagi ligi.

Aga midagi Maia sileda ja kõva metallkooriku all oli… midagi sellist, mida sõnaga ei seleta ja pilguga ei püüa, kuid mille iga täisvereline mehehakatis juba nuhutades ära tunneb.