Читать книгу Seal, kus näkid laulavad - Marek Kahro - Страница 7

Ainar, punakerelise sõidumasina omanik, oli möllumees ja mina püüdsin temaga kõigest väest sammu pidada. Me polnud just lahutamatud semud, kuid tee, mis sa teed, õige sageli nähti meid ninapidi koos. Tehnika oli mu suur nõrkus ja Ainari ümber kippus ikka polte ja mutreid veerema. Toona arvasin veel raudkindlalt, et istun mõne aasta pärast Tamsalus rongile ja torman TPI ustest sisse, tähtsad dokumendid näpu vahel. Etteruttavalt öeldes: nii ei läinud. Elu jagab vahel jõhkraid hoope. Mõnest vopsust ei toibugi. Ja kui toibud, avastad ühtäkki, et oled uimase peaga sirgelt tanumalt kõrvale koperdanud ning sattunud hoopis uutele radadele, mis pole enam sirged ja siledad, kuid see-eest hoopis põnevamad. Seda, et ma õlised mootorid õlgkuivade raamatute vastu vahetasin, ei ole ma igatahes kordagi kahetsenud.