Читать книгу Seal, kus näkid laulavad - Marek Kahro - Страница 13

Maia seisis põlvini vees ja vaatas tardunud pilgul järvele. Ta ehmatas, kui mu enda selja tagant avastas.

„Siin teda pole,“ ütles Maia tasa.

„Kurat küll!“ hüüatasin ja hõikasin häälele veel võimsust lisades üle vee: „Norbert!“

Janika ja Ainari hääl vastas teiselt kaldalt: „Norbert!“

Hüüded muutusid röögeteks.

Maia kattis näo kätega ja varises selili vette. Talutasin ta ettevaatlikult kaldale, pobisesin mõned julgustavad sõnad, millesse ma ise kuigivõrd ei uskunud, ning sööstsin siis otsejoones järve.

Penikeeled mähkisid pikki varsi ümber mu jalgade, nagu kavatseks mind enda külge aheldada. Tormakalt rapsides õnnestus mul neist pääseda ja edasi järve keskme poole ujuda.

„Norbert!“ hüüti kaldalt üha. „Norbert!“

Ei mingit vastust.

Tõmbasin kopsud õhku täis ja sukeldusin. Hõljusin paarikümne meetri kaupa vee all, tõusin siis pinnale õhuvarusid täiendama ja hooglesin jälle allapoole. Nähtavus oli väga halb, peaaegu olematu. Pimenev ilm muutis roheka vee alumistes kihtides tökatmustaks lõpmatuseks. Võis vaid aimata, kuidas põhja lähedal voogasid ebamäärase kujuga vetikakolooniad. Tõmmud mütsakad kalad – nii vähe, kui neid ses järves oligi – pagesid mu eest, kui ma söakate tõmmetega läbi nende eluruumide kündsin. Rohkem hingelisi ei paistnud. Päris põhjas mulksus paks puderjas muda, mille seest hakkas mu tõmmete mõjul arvutuid kõdutükikesi kerkima.

Tagasi kaldale jõudes olin rampväsinud. Muserdatud. Silmad kipitasid. Suhu jäänud mõru mudamaik sundis mind pidevalt sülitama.

Kuumale päevale järgnes kastese õhtu jäine hingus.

Seisime neljakesi kaldal täielikus vaikuses ja jõllitasime tumenevat veepinda. Keegi ei teadnud enam, mida teha.

Ja ega polnudki vist midagi teha…