Читать книгу Seal, kus näkid laulavad - Marek Kahro - Страница 15

Tõmban selleks korraks jutule joone alla. Kui vanajumal lubab, saab mu tagasihoidlik mälestustepaun juba õige pea täiendust. Mälu lausa kisendab ja sulg kibeleb. Oleks vaid aega! Aga aeg üha libiseb käest ja mine sa tea, ehk on keegi mullegi juba haua aegsasti valmis kaevanud. Kobi ainult sisse ja sulge igaveseks silmad.

Sedamoodi siis…

Tartus, suvel 2015