Читать книгу Avo Üprus - Margit Arndt-Kalju - Страница 11

Tänavapoisi elu oli esialgu puhas romantika, sellesse aega mahtusid hulkumine ja kampadega võitlemine, enese otsimine. Hulkusime niisama tänavatel ringi, vaatasime ilma ja inimesi ning lõõpisime. Tartu Raekoja platsil oli meie kogunemiskoht ja sealt osati meid juba ka üles otsida – nii sõbrad kui ka vastased, kaasa arvatud miilits, aga me seda platsi ikka maha ei jätnud, sest meil meeldis olla pildi keskmes.

Pool aastat kolooniani.

Tegime igasuguseid trikke ja need viisid lõpuks noortevanglasse. Siin on kaks asja: üks on see, mis asi on vangimaja ja vangistus ja inimene selles, ning teine see, mille tõttu on inimene vangis. Sageli stigmatiseeritakse, et keegi oli vangis ja sellepärast on pätt, aga tegelikult oli ta vangis sellepärast, et ta oli käitunud pätina. Märksa suurem murekoht oli see eelnev periood, kui inimesed – ja mina sealhulgas – vastutustundetult ja konkistadoorlikult käitusid ükskõik mis maanurgas, arvates et nad on selle maa omanikud või peremehed, ja tegid, mida heaks arvasid. Paraku nii see oli. Me sõitsime ringi mööda pidusid. Mina alustasin seda siis, kui ma olin 15, kui sedagi, aga teised olid paar aastat vanemad poisid ja tüdrukud. Sõitsime ringi ja ... Käisime näiteks Tabiveres kaklemas, sõitsime 40-liikmelise kambaga rongiga sinna, läksime peole, tegime platsi puhtaks, et see on meie pidu. Samasugused asjad kordusid. Süüdi mõisteti huligaansuses.

Lisaks tavalistele pidudele, mida me väisasime kultuurimajas ja naabervaldades, oli siis eriline koht muidugi Tartu Ohvitseride Maja – seal sai nii tantsitud kui ka otsitud põhjust tüli norida sõdurite ja noorte ohvitseridega ning siis klubi taga mõõtu võtta, et kes on kangem. Mäletan, ükskord lõppes asi eriti kurvalt, kui paar sõdurit said plehku ja jooksid sealsamas olevasse sõjaväeossa – seepeale käis meist üle nagu mesilasparv ja surus meid maadligi, lohistas suurte raudväravate taha. Siis oli küll nii, et tervet kohta ei tundnud enda peal enam. Pärast saadeti veel miilitsasse ka ja siis tuli öö plate peal veeta. Selliseid mälestusi on. See ei saanudki teistmoodi lõppeda kui Patarei ja noortevanglaga, kust täiskasvanuks ehk 18-aastaseks saades saadeti mind edasi Tallinna vanglasse.

Üks kogemus oli mul ikka ka veel enne noortevanglat. Ma olin siis 15-aastane, kui mind esimest korda pikemalt kinni hoiti, kas 10 või 15 päeva. See oli ka „tore“ kogemus. Üldiselt ei oleks tohtinud mind sinna panna, tollase korra järgi sai administratiivaresti mõista alates 16. eluaastast. Aga kohtunik Peeter-Uno Rahi ütles: „Ma olen nii tüdinud sellest poisist, et tuleb temaga midagi teha, et mõistus pähe tuleks.“ Ta arvas, et see toob mõistuse pähe. Aga ei toonud.

Õnnelik pere: sündis Valmar. Avo on äsja saanud arestimajas uue soengu: pikad juuksed aeti maha, käpad murti selja taha.