Читать книгу Avo Üprus - Margit Arndt-Kalju - Страница 5

Olen sündinud Tartus Toomemäel sünnitusmajas 10. jaanuaril 1954. aastal. Vastu hommikut. Ema oli 17 ja mina polnud sedagi. Olevat olnud tormine talveöö. Kui tuisk üle läks, siis leiti mind – õnneks mitte lumehangest. Vaatasime emaga imestuse ja imetlusega teineteist. See imetlus ja imestus on kestnud tänaseni.

Noor ema Anne oma esmasündinuga.

Esimene kodu Tartus Kalevi tänavas.

Esialgu tuli Tartus olla. Elasime emaga ühes vanas hobusetalliks olnud majas. See oli Kalevi tänaval, õue peal oli pritsumaja. Esimesed paar aastat olime seal. Ega ma väga täpselt seda aega ei mäleta, aga midagi siiski: kollaseid patju suurte punaste lilledega padjapüüridel. Õue mäletan ka. Tundub, et ma olin siis juba vanem, igatahes mulle pakuti seal õue peal suitsu. Mul on selline mälestus. Ma arvan, et ma olin siis juba neljane. See tähendab, et me tulime siis Kohtla-Järvelt sinna tagasi – võib-olla tulimegi, aga seda peab ema käest uurima. Alguses oli isa ka meiega, aga siis tekkis tüli ja me kolisime välja. Isa oli viinalembeline vene mees, kelle töökoht oli lennuväes ja kes armastas käia nii jahil kui kalal. Püss oli tal koduski käeulatuses ja pere on säilitanud näiteks ka sellise mälupildi, kuidas isa oli tulnud püssiga vanaema ukse taha ja lubanud end maha lasta. „Lase, aga mitte siin,“ oli vanaema resoluutne. Keegi surma ei saanud.