Читать книгу Avo Üprus - Margit Arndt-Kalju - Страница 7

Ma pidin käima enam kui kümnes koolis ja sellele eelnev aeg polnud ka mitte vähem rändekriisi sarnane. Sellest on mõistetav ka teatav juurtetus ning püsimatus, mida ma enda juures täheldan. Perekonna matuseplats on minu jaoks reaalsem kui lapsepõlvekodu, sest viimast ei saanudki pideva teeloleku tõttu kusagil välja kujuneda.

Avo ja ema olid teineteisesse väga kiindunud.

Ma võin proovida neid koole nimetada. Ma alustasin Tartu 2. Keskkoolis, mis praegu on Miina Härma Gümnaasium. See oli inglise keele kallakuga kool, me alustasime esimesest klassist inglise keele õppimist. Oleks sinna jäänud, oleks selle keele ilmselt hästi selgeks saanud, aga pärast teist klassi juhtus see, et ema lõpetas ülikooli ja suunati tööle Keilasse. Siis me kolisime sinna ja ma hakkasin käima Keila koolis. Keilas oli kaks kooli, kõrvuti majades: üks oli eesti kool, teine oli eesti-vene segakool. Seal sai siis poistega kõvasti mõõtu võetud ja möllatud. Asi lõppes sellega, et kui ma olin neljandasse klassi jõudnud, siis suunati ema tagasi Tartusse, ta läks täienduskursustele. Mina läksin selleks ajaks Tallinna 1. Internaatkooli ja elasin kooli ühiselamus. Vahepeal hakkas vanatädidel hale ja nad võtsid mu enda juurde Palli tänavale elama, käisin sealt kooli.