Читать книгу Avo Üprus - Margit Arndt-Kalju - Страница 8

Siis tuli ema täienduskursustelt tagasi ja ma alustasin viiendat klassi selles järgmises Keila koolis, mis oli eesti-vene segakool. Seal sai veel rohkem kakeldud ja kisutud. Kooli taga oli hea mets, kus poistekambad ikka aeg-ajalt kokku said ja mõõtu võtsid. Aga seda lõbu ei olnud ka kauaks, sest ema hing oli rahutu, kippus tagasi Tartusse ja saigi ülikooli juurde tööle. Mõne aja pärast võttis ta minu ka kaasa – vahepealse aja ma olin ilmselt jälle vanatädide juures olnud – ja ma siirdusin Tartu 8. Keskkooli, kus mind olid teised talendid ees ootamas: Mihkel Mutt oli reaalselt olemas ja Mati Undi vaim hõljus kollase kassina ka pärast tema keskkooli lõpetamist veel kaua koolis edasi. Õppealajuhataja ja kirjandusõpetaja Vello Saage oli neid mõlemaid juhendanud, aga mind mitte, sest ma olin ... teistsugune.

Abikaasa Feaga Tarvastu kalmuaial vanavanemate ja vanatädide haual.

Mina kirjutasin ka igasuguseid asju, peaasjalikult luuletusi, aga me andsime välja ka ajalehte Tartu Times, mida alguses kirjutasime käsitsi, kuid siis leidsime ühe trükimasina ja seejärel juba paljundasime. Selles illegaalses väljaandes nägi trükivalgust ka minu esimene kriminaalromaan, mis algas lausega „Kõlas pauk ja Jack oli surnud“. See žanr õpetaja Saagele ilmselt ei sobinud. Ajalehe ilmumine katkes ja toimetajate vanemad kutsuti kooli. Otsiti trükimasinat, aga ei leitud. Püüdsime sellel paljundada ka tänaseks ekraniseeritud romaani „Nimed marmortahvlil“, aga see oli maru pikk ja muud tegemised tulid vahele.

Viiendas-kuuendas klassis õppisime seal ja tegime kelmust. Ma mäletan, lisaks Tartu Timesile trükkisime ka lendlehti, millest osad olid suunatud „bolševistliku terrori“ vastu ja osad rääkisid, et homme tuleb Fantoom linna korda looma. Siis oli „Fantoomi“ film jõudnud juba kinodesse ja me joonistasime pingsalt siniseid nägusid ja kleepisime neid seintele. Nende asjade pärast tuli ka pahandusi ja siis me olime – kaks sõpra, mina ja Urmas Roose – seal kesksed tegelased.

Esimene koolipäev tänases Miina Härma Gümnaasiumis.

Kolmas klass ja murtud süda.

Õpetajate põhimure oli, kuidas meid lahku lüüa. Siis sai Urmas oma ema eestkostel minna õppima Kärevere kooli – natuke Tartust väljas, ilus kohake. Minul tuli tusk peale, ma panin kõik oma võlud ja võimed mängu ning jõudsin mõne kuu pärast sinna järele. Siis me õppisime Kärevere koolis, aga häda oli selles, et meile mõlemale meeldis sama tüdruk. Me hakkasime omavahel tema pärast kaklema, rääkimata veel teistest klassikaaslastest. Seepeale tulid mingid kõrged komisjonid kokku ja saatsid mind sealt minema. Ma tulin tagasi Tartu

8. Keskkooli, aga olin õppimises juba nii palju maha jäänud – tüdrukud ja õunaveinid võtsid oma osa –, et ma ei suutnud kaheksandat klassi lõpetada ning jäin vene keele ja matemaatikaga suvetööle. Ma ei käinud seda tegemas ja siis öeldi, et pean teiseks aastaks jääma. See mulle ei meeldinud ja siis ma ei viitsinud enam üldse koolis käia. Ma olin siis 15-aastane.