Читать книгу Avo Üprus - Margit Arndt-Kalju - Страница 9

Üks värvikas seik, mis minu meelest oli mõnes mõttes ka pöördeline, oli see, kui tööõpetuse tundi andis meile üks endine Nõukogude armee võitleja, kelle jalg oli sõjaajal vigaseks lastud. Ta rivistas poisid alati üles, karjus nende peale natuke aega, andis neile kätte ülesanded, mida tuli teha, ja läks teise tuppa oma asju ajama. Kahtlemata mõjutas ta minu elu!

Seal oli kaks venda: Andres ja Jüri – perekonnanime ei mäleta. Andres oli eestvedaja, ta oli noorem. Nad olid mõlemad istuma jäänud poisid, Andres oli ilmselt seda kaks korda olnud ja Jüri kolm või kuidas see täpselt oli. Andres oli rohkem asjataja, Jüri oli lihtsalt suur kapp, kes vajaduse korral lahendas olukordi. Nende kahega mul oli kaks asja. Andresega oli mul see, et ta leidis kusagilt kopika ja me hakkasime sellesse auku puurima. Andres pani elektrilise puuri käima ja puuris kopikasse augu, aga kopikas jäi puuri külge kinni. Siis tuli tööõpetuse õpetaja tagasi ruumi ja karjus: „Kes puuris Nõukogude Liidu rahasse augu?!“ Rivistas jälle kõik üles ja igavene jama oli. Ma teadsin, et Andresel oli juba tingimisi Puiatu erikooli saatmine otsustatud ja seepärast ma astusin rivist kaks sammu ette: „Mina, seltsimees õpetaja!“ Siis kirjutati mulle päevikusse märkus: „Puuris Nõukogude Liidu vapist augu läbi. Kõik vanemad kooli!“ Palju neid ei olnud, aga minu ema ikkagi pidi minema. Ema ajas ka selja sirgu ja kirjutas märkuse alla: „Minu poeg ei ole puurinud seda auku. Ma ei tule kuhugi.“ See oli üks värvikas episood.

Pärast saime Andresega hästi läbi ja õpetajaga mitte. See ka määras mõnes mõttes, millega tegeleda: tegelesime Andrese ja Jürkaga tänaval. Aga kuna nii Jürile kui Avole meeldis Tiina, siis ei jäänud see sõprus pikaks ajaks. Ma mäletan, et ma ütlesin Jürile: „Kui sina Tiinat rahule ei jäta, siis mina enam sinu sõber ei ole!“ See on nagu Arno Tali. Jüri ütles: „Mis siis.“ Seepeale ma sain aru, et ei olnudki sõber.

See oli ka ilmselt seitsmendas või kaheksandas klassis, kui sai lippe maha kistud. Me õmblesime lippudest pükse ja veste ning käisime Tamme staadionil uisutamas. Esimene selline punapüks oli Ülo Hage Vaba tänavalt. Nii et sellised ajad olid. See oli eelmäng saatusele. Eneserealisatsiooni võimalust legaalselt ja mõistuspäraselt ei olnud. Kommunistliku noore mänge me ei mänginud ja kõik. Midagi seestpoolt ei õõnestanud. Saatsime lihtsalt pikalt.