Читать книгу Avo Üprus - Margit Arndt-Kalju - Страница 12

Aga miks see omakorda toimus ... eks siin on seesama 11 või enam kooli ... Keskkondade ja n-ö kasvatajate pidev vaheldumine, kogu tollane pedagoogika ning allumissuhetele rajatud kool. Ka see, et mulle sai juba vähemalt Tartu kooli jõudes selgeks see, et mitte mingit perspektiivi ei ole, mingisugust eneserealisatsiooni võimalust ei ole. Mul ei lubatud koolis enam isegi seinalehte teha: ei legaalset, kus mu luuletused aeg-ajalt rippusid, ega rääkimata illegaalsest Tartu Timesist, kus oli hoopis teine tasand ja ilmus hoopis teistsugune kirjandus. Juba sellepärast oli korduvalt pahandusi.

Kuid midagi ma ikka õppisin ka tollasest „heast seltskonnast“. Õppisin kõigi peale klähvima ja enda eest seisma. Seda õppisin, et kui põrand on kõva, siis paned kaks ajalehte alla ja on palju pehmem magada. Ja siis võtad kaks ajalehte peale ja on palju soojem. Ja kuidas pläru keerata samast ajalehest. Igati eluks vajalikke teadmisi ... Kuigi suitsetanud olin ma ammu. Nagu ma ütlesin, siis on mul kahtlus, et Kalevi tänaval sai esimene suits tehtud – ma olin ilmselt kahe ja nelja aasta vahel, aga seda, kuidas ma hakkasin ja jäin ... Seda ma mäletan, kuidas ma olin emaga vanaisa haual ja ema nõudis: „Ütle nüüd vanaisale, et sa jätad suitsetamise maha!“ Ma olin siis vist seitsmendas klassis. Aga ei õnnestunud sõna pidada.

Emale sai kõvasti liiga tehtud. Armastasin teda hirmsasti, aga segas tema töö ja siis kasuisa. Me võisime professor Leo Schotteriga arukat juttu ajada, aga kui see jutt ilmavaate peale keeras, siis läks tüliks. Ja siis ma läksin välja. Oli ka juhtumeid, kui käsitsi kokku läksime. Teravaim oli põrkumine, kui ta söandas mu kampsuni küljest ära rebida sinimustvalget kaitseväelase märki. Arvan, et ma olin vaevalt 15 aastat täis saanud. Röökisin nagu metssiga. On täiesti selge, et kõrval olevad inimesed kannatavad märksa rohkem kui need, kes ise pahandust teevad, oskavad ette kujutada.