Читать книгу Avo Üprus - Margit Arndt-Kalju - Страница 13

Vanglasse jõudsin kakluselt, mis toimus minu 17. sünnipäeva tähistamisel. Me alustasime seda 9. jaanuaril, sest meil oli kavas kolm päeva pidu pidada. 10. jaanuar on mu tegelik sünnipäev ja 11. jaanuar oleks olnud toibumisaeg, aga toibuma hakkasin ma paraku КПЗ-s (Камера Предвaрительного Заключения), tänases Tartu arestimajas. Nii see läks. Sealt viidi Patarei vanglasse, mõned kuud olime seal ja siis jõudsin noortevanglasse. Sinna jõudsime me mõlemad sõber Urmas Roosega.

17. sünnipäeva järgne periood eeluurimisvanglas oli muidugi väga eriline. Kui jätta kõrvale see esimene šokk, mis oli olnud Tartu arestimajja saabumisega seoses ja mis jõudis kätte siis, kui ma seal teisel päeval üles ärkasin, siis oli suur šokk pigem tapirongi teema. Eeluuritavad viidi rongiga Tartust või Valgast või kust nad iganes peale tulid Patarei vanglasse ja see vana merekindlus mahutas eneses tuhande tuuris inimesi. Nende hulgas oli püsivalt sadakond alaealist, kes olid erinevates kambrites: kaheksalistes ja kolmelistes. Tapirongis said need lapsed aga kokku täiskasvanutega, kes vahtisid neid otsekui saaki ja püüdsid neid üht- või teistmoodi ära kasutada.

Mitte vähem jube oli konvoeerimine. Meid konvoeerisid miilitsad koos koertega. Emad või kellel ka pruudid olid tulnud perroonile, aga neid ei lubatud lähedale, nad said eemalt hüüda või lehvitada. Meie siis olime trellitatud akendega rongivagunis, milles olid omakorda veel nagu latrid, sellised keevitatud puurid, kuhu inimesed sisse aeti. Minu meelest olid need kogu aeg ülerahvastatud ehk selles puuris ei olnud mitte kaks või neli, nagu oleks normaalne, vaid kümme ja rohkem inimest. Vahel tuli seal üksteise otsas istuda, ja suurematel olid nagu paremad kohad tavaliselt ...

Sama meenub mulle tapiautost ehk rongaks või kongiks nimetatavast furgoonist, millega veeti inimesi rongile või rongilt edasi järgmisse vanglasse. Need olid ka enamasti täis tuubitud ja sinna sisenemisel olid koerad ja valvurid kahel pool – sellest kadalipust tuli läbi minna ja jõuda suurde „imelisse“ Patarei vanglasse.