Читать книгу Avo Üprus - Margit Arndt-Kalju - Страница 16

Pärast esimest kaht aastat vangistust vabanesin Tallinna vanglast, läksin Tartusse ja proovisin integreeruda normaalsesse ellu. Seal ootas mind ees vana hea sõber Are Järv, kellel oli kunstikoolis kallim. Loomulikult aitas ta ka mul leida kunstikoolist tütarlapse, kes oleks otsekui kaua aega oodanud ja siis leidnud selle, kes teda kodust välja toob. Me hakkasime neljakesi kampama. Sellest suhtest on mul kaks suurepärast last: Ave Üprus ja Ülo Üprus, kellega me saame praegu hästi läbi ja suhtleme. See suhtlemine on harv, aga soe. Nende ema Üllet nägin ma viimati siis, kui Ülo abiellus. Toonase suhte ajal olid mul mitmed põgenemised Viljandi kultuurikooli, Mäksa kultuurimajja ja hiljem ka Venemaale. Ja siis tuli pikaajaline karistus, millest tulenevalt oli täiesti mõistetav ja loogiline, et see kõik ei saanud kestma jääda – dekabristide naised olid sada aastat varem ...