Читать книгу Avo Üprus - Margit Arndt-Kalju - Страница 15

Ennast pidi kehtestama hakkama juba enne sisenemist – kui vähegi võimalik. Ükskõik millisesse neist kirjeldatud osistest. Kui see kartsas veedetud esimene öö, millest ma eriti palju ei mäleta, välja jätta, siis eks ma pidin seda tegema küll. See on otsustamise küsimus: halvas olukorras valid ühe halbadest valikutest ja siis pead sellega elama.

Igasuguseid „naljalugusid“ võiks muidugi jäädagi rääkima – kuidas vanglates tehakse nn sissekirjutusi või esimesi proove noortele nagadele ja ka vanematele kogenematutele inimestele, kes satuvad vanglasse kas algajate või juhukülalistena, aga see ei oleks vist väga köitev või väärikas jutt ... Näiteks kas astud käteräti peale, mis on asetatud kambriukse ette, või mitte. Kui uks tõmmatakse lahti ja sa näed, et käterätt on seal, mida sa siis teed: kas võtad selle üles, otsid kohta, kuhu riputada, või lähed pesed puhtaks ja siis riputad või pühid oma jalad selle peal puhtaks või hüppad üle – see on kohe esimene valik. Alati seda ei olnud, aga aeg-ajalt ikka kasutati. Või kuhu sa paned kambrisse sisenedes sulle antud varustuse – tekk, padi, madrats? Kas lauale, põrandale, toolile, voodile? Või kas on tühja voodit? Kus see tühi voodi paikneb? Kõigel on tähendus. Ja on ka neid olukordi, kui tuleb tõsta kellegi teise madrats põrandale ja panna enda oma sinna – muidu magaksid ise põrandal. Küsimus ei ole selles, et seal on kõva ja paha, vaid selles, et sa jätad ennast kehtestamata. Siis eladki põrandal või laua all. See ongi see valik, kus ma ütlen, et ei ole head valikut. Kahtlemata jäävad sellest valikust jäljed, ükskõik kumbapidi sa valid. Või siis küsitakse, kas sa tahad kakelda karu või röövlitega. Kui ütled, et karuga tahad kakelda, siis joonistatakse karu seina peale ja peksa seda. Kõik karjuvad ümberringi: „Peksa kõvemini! Löö veri välja!“ Ja siis ongi veri väljas – aga mitte karul. Või kui röövlitega, siis öeldakse: „Näe, siin on kolm röövlit.“ Nendega kakledki siis. Sa võid ka öelda, et sa ei kakle ... aga tavaliselt see ikka kaklusega lõpeb. Võid ühe kohe jala pealt ära lüüa ja kustutada – siis on asjad edaspidi kindlasti palju paremad.

Ema ja poeg kohtusid.

Kui elu on juba paigas, staatus kindel, siis ei ole enam vaja eriti palju kakelda. See on rohkem see, et kes peab ennast kehtestama korduvalt ja lõpmata või kes saavutab teatud staatuse ja siis püsib sellel. Sealt võib muidugi ka kukkuda ja langeda ootamatult, aga siiski sellega on nagu karjumisega – selleks, et kedagi veenda, ei pea tingimata karjuma. Sageli karjutakse siis, kui muid argumente ei ole ... Aga lahingut võib võita ka ilma kaklemata, see on see kunst, milleni tuleb võimalikult kiiresti jõuda – siis ei ole sõrmenukid kogu aeg katki.

Oli neidki situatsioone, kus samas kambris naaber või ülejärgmine naaber tapeti mingi öö käigus – paaril korral seda ikka juhtus. Ükskord olid põhjuseks näiteks au ja narkootikumid. Au oli kõige sagedasem asi, mille pärast oli mõtet võidelda. Ja üks noor poiss tappis ühe vana vangi sellepärast, et see oli suhtunud temasse kui tüdrukusse. Pärast see noormees elas päris hästi ja lugupeetuna edasi ... Üks noor Tallinna mees, kes oli muu hulgas vehklemises noorte meister, tappis noaga kaks vene rahvusest inimest kahe paki tee pärast, mida nad tema käest nõudsid. Teepaki väärtus oli tollases rahas vist 38 kopikat ...

Aga palju seda nüüd rohkem ikka rääkida, markeeritud on.