Читать книгу Avo Üprus - Margit Arndt-Kalju - Страница 6

Me läksime isa eest Kohtla-Järvele pakku, seal oli vanaisa. Vanaisa Voldemar Üprus (5.03.1902 Voorus Vana-Suislepa vallas Viljandimaal – 5.09.1956 Kohtla-Järvel) oli Tartust välja saadetud, sest nõukogude võimu arvates rikkus ta üliõpilasi. Ta oli olnud 1921. aastal Tartu Ülikooli (TÜ) närvikliiniku asutanud professor Ludvig Puusepa õpilane ja järeltulija, taastanud sõjajärgse TÜ närvikliiniku ja neuroloogiakateedri ning luges ka loenguid tudengitele – see tundus võimudele kahtlane ja ta saadeti kaevureid ravima. Küllap see päästis ta kaugemale küüditamisest. Arvati, et kaevurid on nii hästi ideologiseeritud seltskond, et neid ta ei jõua ära murda. Süüks pandi talle ka teadustööd, mille käigus analüüsiti Peipsi-äärsete rahvaste suuremat alkoholilembust. Dr Üprus oli Kohtla-Järvel populaarne ja hinnatud tohter, veel poolsada aastat pärast tema surma olen kohanud mitut inimest, keda või kelle omakseid ta oli tulemuslikult ravinud. Mul ei ole aimugi, kas me elasime vanaisa juures aasta või pool, aga mul on sellest ajast mõned fotod säilinud. Pakku jõudsime ka vanatädide juurde Nõmmele Palli tänavale.

Dr Voldemar Üprus ehk vanaisa.

Vanatädidega: Helmi ja Hilda Üprus.

Arvan, et vanatädide juures veedetud osad lapsepõlvest ja noorusest on olnud minu arengu vundamendis olulisimad. Helmi Üprus (15.10.1911 Viljandis – 27.08.1978 Tallinnas) oli kunstiajaloolane. Leonhard Lapin on kirjutanud: „Kui ma ei oleks läbinud Helmi Üpruse kooli, ei oleks ma ehk kirjutanud ka artikleid ja raamatuid – neid pole tänaseks vähe! Helmi Üprus avara ja selgepilgulise teadlasena kummutas mitmeid arhitektuuri- ja kunstiajaloolisi müüte ning õpetas nägema huvitavaid seoseid eri ajastute ja kultuuride vahel. Ta oli esimene postmodernist Eesti kunstiteaduses“ (Sirp, 13.10.2011). Tädi Helmi õpilaste hulka kuulusid ka Boris Dubovik ja Juhan Maiste. Tädi Hilda Üpruse (16.03.1904 Riidajas – 12.06.1986 Tallinnas) nime teadsid vähesed, sest ta kasutas õpinguteaegset kunstnikunime Tibi. Kuigi tädi Tibi maalis elu lõpuni, ei olnud ta tööd eluajal kordagi eksponeeritud. Nõnda elas ta välja oma solvumist nõukogude võimu vastu, mille tõttu jäi tal kunstikool lõpetamata. Nimelt oli ta maalinud lõputööks garderoobis sukka kohendavat baleriini, aga juhendaja nõudis, et kujutama peab hoopis tööhoos naiskombainerit. Kui Tibi pea selga viskas ja sotsialistlikule realismile selge ei ütles, jäi diplom saamata. Vikipeedia kajastab seda tabavalt: „Maaliõpingud lõppesid Tartu Riiklikus Kunstiinstituudis diplomitööd kaitsmata, sest Pallase vaimus tehtud paljufiguuriline maal „Teatrikostüümide ateljees“ (1948) ei vastanud tollastele dogmaatilistele norminõuetele.“ Ainuüksi minu lapsepõlveportreid, mis ta on maalinud, on säilinud kümmekond. Riigitööd ei teinud Tibi päevagi ning elas omalaadses siseeksiilis. Nende salongis käis erilisi külalisi: Rein Sepp, Harri Haamer, Voldemar Väli, Maret Bormeister, Friedebert Tuglas jpt. Neelasin põnevusega kilomeetrite kaupa nii vabariigiaegset kui ka väliseesti kirjandust ja vestluskatkeid. See oli mu esimene ja peamine haridussammas.

Vanaema Eileen Violet Preston (hilisem Üprus) noorena.

Vanaemaga Hurda tänava kodu aias.

Vanaisal oli ka vend Eduard Üprus. Vanaisa suri Kohtla-Järvel – vist maovähki – ja Eduard suri Tartu vangla kaevus, sest ta oli olnud Eesti politseinik. Palju rohkem ma temast ei tea. Eduardi ja Ira poeg Ülo läks 16-aastasena Saksa sõjaväkke ja tagasi ei tulnud. Tädi Ira abiellus hiljem professor Voldemar Vagaga, aga mulle jättis sügava mulje, kuidas ta jätkas poja otsinguid, kuni leidis 1960-ndatel tõendid Ülo hukkumise kohta GULagis.

Minu vanaema nimi oli enne vanaisaga abiellumist Eileen Violet Preston. Vanaisa oli olnud pärast ülikooli lõpetamist Inglismaal stažeerimas ja leidis sealt kauni halastajaõe, kelle ta siia Eestimaale kaasa tõi. See ilus inglanna ei õppinud eesti keelt korralikult kõnelema kuni elu lõpuni ning hääldas sõnu „põrsas“ ja „põõsas“ väga sarnaselt ühe kolmanda sõnaga ja „margariin“ oli tal „maardžärin“. Me saime hästi läbi. Käisime koos kalal ja botaanikaaias. Me rääkisime peamiselt eesti keeles, aga väga tugeva aktsendiga eesti keeles. See jäi mullegi külge.

Ega me kala suurt ei saanud, aga mul on lausa charles-dickensliku pildina meeles, kuidas minu vanaema, kõhn ja natuke kühmus, ja mina tema kõrval, meetripikkune, tulime Tartus mööda Kroonuaia tänavat alla Emajõe poole ja mul oli nelja meetri pikkune õngeritv, mis kõrgus meie kohal – see oli ühes tükis ega käinud kokku.

Vanaema elas praeguse Hurda, tollase Vilde tänava ja Vikerkaare tänava nurgal. Ka seal olime emaga mõnda aega varjul, sest ilmselt olid ema suhted isaga valurohked. Seal elasid ka ema nooremad vennad Jaak ja Erik-Voldemar Üprus, keda olen ikka pigem vendade kui onudena võtnud, sest oli ju minu ja „poiste“ eavahe umbes sama suur nagu minul ja mu varalahkunud vennal Valmar Schotteril (19.08.1969 Tartus – 24.02.2009 Kohilas): vastavalt siis 12, 14 ja 15 aastat.

Lõpuks kadus isa ära, eks ta tüdines ja sõitis kuhugi minema. Viimane ühendus oli temaga aastal 1974, kui ma kirjutasin, et ma tuleksin külla, ja sain vastuse: „Ära tule.“ Eelmine kontakt oli kas 1968. või 1969. aastal, kui ta saatis mulle foto, kus ta oli koos ühe teise vatijopes mehega. Mõlemal olid püssid käes ja kahe vahel oli surnud karu. Rohkem ma temast ei teagi. Pilt oli saadetud Magadani oblastist. Kuulu järgi olevat isa läinud sinna kullakaevajaks.

Kolm karu Magadani oblastis (Avo Üpruse isa paremalt esimene).