Читать книгу Põgenemine paradiisist - Michael Mortimer - Страница 10

Polina Molotova hoidis tugevalt Nadja õlgadest kinni. Mõlemad panid kuuenööbid kinni ja Nadja pühkis käega aeg-ajalt silmi ja nina, kuni Polina talle taskurätiku ulatas.

„Ma ei suuda seda taluda,“ ütles Nadja nina luristades, kui nad katedraali valgest sammaskojast möödusid. „Kõigepealt oli Dora. Siis Ludmilla. Siis see juuksur. Ja nüüd siis Galina...“

„Pea meeles, et ta on purjus,“ ütles Polina. „Ma tean. Nad on kõik lootusetud – lootusetud.“

„Ma ei jaksa enam. Lapsed hoiduvad minu juurde, kuigi nad on juba suured,“ kostis Nadja. „Ja ta ei hooli minust, mul on öösel kõhuvalud ja päeval seljavalu...“

Külm tuulehoog lõi neile vastu, nii et nad pöörasid kõrvale ja jõudsid sisehoovi, kus Relvapalati kollane fassaad oli osaliselt lumekihi alla peitunud.

„Küll ta võib alles jäle olla,“ ütles Nadja. „Jah, ta võib olla ka sarmikas. Ta käitub minu suhtes nagu kameeleon. Ma ei tea kunagi, kas ma meeldin talle...“

„Sa ei tohi tema vastu liiga ebaõiglane olla,“ ütles Polina. „Ma tean, et ta võib oma valju poolt näidata. Seda on ka Aleksandr kogenud ja teisedki, aga ta vajab praegu sinu toetust. Parteil on igasugu raskusi, Nadja. Tema seisukohast võttes vajab ta abikaasa tuge.“

„Ma ei taha olla kellegi abikaasa,“ vastas Nadja ruttu. „Ma ei taha olla mingi mõttetu baaba, samal ajal kui tema... on kellegi teisega voodis!“

Nadja puhkes uuesti nutma.

„Ta ei öelnud isegi kleidi kohta mitte kui midagi.“

Nad läksid vaikselt Tsaar-kellani, siis vahtkonnast mööda, kuni sammusid jälle üle sisehoovi.

„No nii,“ lausus Polina, kui Nadja nuuksed vähemaks olid jäänud. „No nii, küll sa näed, et ta tuleb õhtul vara koju. Südametunnistus kindlasti vaevab teda. Mine nüüd koju ja proovi magama jääda. Saate kindlasti uuesti sõpradeks, kui ta tagasi jõuab.“

„Arvad sa nii?“

„Jaa,“ vastas Polina. „Kõik saab korda.“

„Ei, nad sõidavad kindlasti daatšasse,“ kostis Nadja. „Nad sõidavad alati sinna, kui naised on magama heitnud, ja kes teab, mida nad seal teevad?“

Polina hoidis endiselt Nadja õlgade ümbert kinni ja juba nad jõudsidki Potešnõi palee juurde.

„Nadja, ma arvan, et sa peaksid magama minema ja puhkama. Sul on seda vaja, et jaksaksid homme õppida.“

Nadja pühkis uuesti Polina taskurätiga näo kuivaks.

„Sul on õigus, proovin magada,“ vastas Nadja. „Mõtlen ainult oma õpingutele, mitte lastele, temale ega Zubalovole. Mõtlen parteile ja tööstusakadeemiale. Tead sa, äkki mul õnnestub seal isegi tööd saada? Ma ei kavatse jääda mingisuguseks baabaks, ma...“

Nadja jutt katkes.

„Hästi,“ kostis Polina. „Ja küll sa näed, et ta tuleb vara koju.“

Nad naeratasid, kallistasid ja Polina silitas hetkeks Nadja põske.

„Head ööd. Varsti näeme.“

Nadja vaatas sõbralikult Polinale otsa ja noogutas.

„Jah, head ööd, Polina. Aitäh, et mind saatsid.“

Nadja kopsis jalanõud lumest puhtaks ja läks sisse, kadudes trepist üles. Teenreid ei olnud näha ja Nadja tegi ruttu oma toa ukse lahti.

Laualambid põlesid nii, nagu ta need ennist jätnud oli. Ta jäi hetkeks peegli ette seisma ja silmitses end. Siis lasi ta ülekuuel põrandale libiseda ja tõmbas juuksenõelad peast.

Roosinupp kukkus põrandavaibale.