Читать книгу Põgenemine paradiisist - Michael Mortimer - Страница 12

Nadja istus voodil ja silmitses oma välja riputatud salle. Seejärel pööras ta pilgu aknast välja, kus Aleksandri aia tammeladvad lume taustal kõrgusid. Ta mõtles suveõhtutest, kui rooside lõhn isegi suletud akende tagant sisse tungis.

Polinal on kindlasti õigus, mõtles Nadja, ta tuleb kindlasti õige pea koju. Võib-olla on ta liialt purjus, et rääkida, aga ta tuleb koju. Vähemasti sosistab ta mulle: „Head ööd, mu Nadja-Tatška,“ ja jääb siis magama.

Nadja sulges silmad ja mõtles õhtu peale, kuidas ta oli tantsinud, kuidas teised naised olid käitunud, mis neil seljas oli, mida nad jõid...

Nadja ärkas selle peale, et ta käsi valutas. Ta oli magama jäänud, käsi keha all.

Kell oli peaaegu pool kaks.

Pool kaks? Nüüd oleks ta ju pidanud juba kodus olema, mõtles Nadja ja tõusis püsti.

Ta läks vaikselt ukse juurde, tegi selle lahti, kõndis salongi ja sealt koridori kuni tema magamistoani.

Uks oli praokil, aga ühtki lampi ei põlenud.

Nadja vandus ja läks ruttu Stalini tuppa.

Madal õhukese madratsiga armeelavats oli tühi. Kirjutuslaud oli samuti tühi ja kardinad akende ette tõmmatud.

Igatahes peolt on ta ära läinud, ta on ilmselt... mõtles Nadja oma tuppa tagasi minnes.

Ta sulges ukse, istus voodile ja hoidis enda ümbert kinni. Õlad tukslesid ja pea hakkas samuti tasapisi valutama.

Ei, mitte jälle, mitte nüüd, mõtles ta.

Ta hingas võimalikult rahulikult, nii et tukslemine peas andis veidi järele, kuid mõtted keerlesid sellegipoolest siia-sinna.

Kus Anna on? Ei, ta magab.

Kuivõrd hoolsalt ta ka ei kuulatanud, tema samme Nadja siiski ei kuulnud – nahksaapa kontsade rasket klõbinat õlitatud parketil.

Mida ta praegu teeb, mõtles Nadja, kas ta ajab Molotoviga lorajuttu? Või Sergoga? Või...?

Nadja niheles voodiserval ja üritas rahulikult hingata, aga pulss üha kiirenes ja ta ei suutnud... ei, ta ei suutnud jätta Jegorovale – sellele hoorale – mõtlemast. Kogu linnarahvas ju teadis, missugune naine see on.

Ei, ma ei saa enam siin lebada, nüüd aitab. Nüüd võtan olukorra oma kontrolli alla – mina ei ole mingi baaba!

Nadja läks telefoni juurde ja valis daatša telefoninumbri.

Kahe kutsungi järel võeti toru: „Jaa?“

„Kas Zubalovo?“

„Jaa.“

Tundus, et vastas keegi noor valvur.

„Kas Stalin on seal?“

„Jaa.“

„Kellega?“

„Ta on siin... koos oma ihukaitsja... Vlasiku. Ja Kuibõševi ja Kalininiga...“

Nadja hoidis tugevalt telefonitoru käes ja vaatas uuesti peeglist oma kehakontuure.

„Ja koos Jegorovi abikaasaga,“ lisas valvur.

Nadja vaatas täpselt peegli keskpunkti, hingas sügavalt sisse ja vajutas toru hargile.

Ta hakkas toas edasi-tagasi käima, kuni vajus põrandale.

Nadja katsus sõrmedega oma keha ja vajutas küüntega ühe auktikandi katki, seejärel järgmise ja veel järgmise.

Süda tuksles üha kiiremini ja Nadja hakkas juukseid sasima, tõmma-tes välja lokk loki haaval, ning puhkes nutma.

Ta võttis põrandalt roosinupu ja surus selle tugevalt pihku. Kroonlehed langesid nupu küljest ja õhukesest sõrmenahast hakkas verd immitsema.

Nadja tõusis jalule, tormas kirjutuslaua juurde ja tõmbas lahti ülemise sahtli.