Читать книгу Põgenemine paradiisist - Michael Mortimer - Страница 21

Jaama põrand oli kaetud musta ja punase marmoriga. Reisijatega koos sabas seistes vaatas Ida suuril silmil ringi: marmorist koorekarva läbikäigud ja püramiidikujulised väravaehitised olid kaunistatud metallvappide ja kuldtähtedega. Laes rippusid suured kroonlühtrid, silma hakkas üks suur eskalaator ja seintel polnud ainsatki reklaami.

„Liin kulgeb ilmselt piki Moskva jõge ja sellepärast see nii sügaval asubki,“ täheldas Lasse.

Sügaval maapõhjas, Moskva-nimelises linnas, mõtles Ida. Kui klaustrofoobseks võib veel minna?

Ida ja Lasse liikusid eri järjekordades, pilk maha suunatud, vahetasid münte ja jätsid oma kotid hoiukappi. Lasse vaatas aeg-ajalt üle õla, aga tundus, et keegi ei jälgi neid. Nad lukustasid kapid, kontrollisid igaks juhuks veel luku üle ja läksid siis trepist üles tagasi tänavale.

Eemalt paistis Punane turg ja peagi jõudsid nad ühte parki, kus luiged jäätunud tiiki ühes uisutajatega jagasid. Pargi teisest otsast kostis muusikat ja puude vahelt paistis vaevaliselt ka kuulajaskond.

„Ilmselt mingisugune kontsert, lähme ringi,“ ütles Lasse.

Nad läksid üle Vozdviženka tänava ja sealt ümber nurga. Teisel pool teed paistis suur värav ja jalgtee, mis viis Kremli müüri äärde. Turistibussidest väljus üha uusi turiste, kes asusid Kremli poole teele.

„Peida Neitsikivi laegas aluspükste sisse, muidu võib sellega veel turvakontrollis probleeme tekkida.“

Ida vaatas üles müüride poole.

„Laegas on natuke liiga suur.“

„See on ainus võimalus.“

Ida ja Lasse läksid mööda Jaapani turistigrupist ning ühe bussi varjus peitis Ida laeka ära, nagu Lasse soovitas.

Ida pulss oli jälle kiiremini lööma hakanud. Kreml – sellist kohta näevad inimesed pigem külma sõda käsitlevates filmides. Kas me päriselt ka lähme sinna sisse? On see ikka hea mõte? Seal on ju kindlasti hulga valvureid.