Читать книгу Põgenemine paradiisist - Michael Mortimer - Страница 15

Hämaras lambivalguses nägi Stalin, et Galina lebab magades põrandal, jalad harkis ja kahvaturoosa nahk paistmas.

Mis kurat see kell on, mõtles Stalin, ja vaatas oma uuri.

Ta hakkas ukse poole minema, aga komistas siis millegi otsa, vaatas veel viimast korda Galinat ja nägi, et oli kivile peale astunud.

Ahh, mõtles Stalin, selle võib Galina omale saada, ning valmistus piljardiruumi minema. Juba oligi ta ukselingi alla vajutanud, aga mõtles siiski korra juhtunu läbi. Ta läks Galina juurde tagasi ja võttis ikkagi kivi oma kätte.

Oh, Tatška, mõtles ta järsku, mu väike Nadja-Tatška.

Siis läks ta Vlasiku juurde, kes endiselt ukse juures seisis.

„Vii mind kohe Kremli,“ teatas Stalin. „Teised võtavad mõne muu auto.“

Stalin istus tagaistmele ja kui nad müüri varjus edasi sõitsid, nägi ta, et vihm oli üle läinud lumesajuks. Ta hoidis kivi kõvasti käes ja märkas, kuidas vääriskivid õrnalt helgivad.

Annan selle talle lõuna ajal kingituseks, mõtles Stalin.

„Sõida ruttu,“ ütles Stalin autojuhile, kes lisaski kohe gaasi.

Kui nad juba Moskva kesklinnas olid, nägi Stalin tuttavaid Kremli torne ja oli sunnitud akna alla kerima.

Autojuht sõitis välimise Kremli müüri väravast sisse, seejärel seesmisest valveväravast, jõudes viimaks Potešnõi palee ette. Ootamata, et talle autouks lahti tehtaks, astus Stalin ise autost välja, kummardus sisehoovi munakivisillutise kohale ja oksendas. Viimaks kuivatas ta varrukaga suu ja läks paleesse.

Igavene rasvane puding, mõtles ta valvurist möödudes, ja juba oligi ta ülemisel korrusel ning astus otse oma tuppa. Parem teda praegu mitte segada, mõtles Stalin, on liiga hilja.

Aga homme, homme!

Toas olles tõmbas Stalin kardinad korralikult ette, võttis riided seljast, vajus madratsile ja sulges silmad.