Читать книгу Põgenemine paradiisist - Michael Mortimer - Страница 20

Tumeroheline džiip käis tühikäigul ning Stan McAuley nõjatus rooli kohale, et esiklaasi puhastada. Poripritsmed ja surnud putukad olid kuivanud klaasile paksuks mustusekihiks, mida Stan nüüd käisega puhtaks üritas nühkida. Viimaks õnnestuski tal piisav osa klaasist enam-vähem nähtavaks saada.

Peaaegu kaks tundi neil teedel, mõtles ta. Kõik need paganama külad peavad ikka üksteisest nii kaugel asuma. Ja siis muidugi pala-vus. Ja mitte sugugi vähemoluline pole ka hiljuti esile kerkinud küsimused ja nurin. Oleks vaid Delia ja Gómez juba kohal...

Järsku kostis kuskilt puude vahelt pladin, mis katkestas Stani mõtted.

Kindlasti mõnes Pilcomayo lisajões ujuv kaiman. Jaa, kaimanitega juba kokku puutuda ei tahaks.

Stan võttis taas rooli taga istet ja pani käigu sisse.

Edasi sõites silmitses ta armatuurlauale kleebitud perefotot. Tema abikaasa ja kaksikutest tütred naeratasid otse kaamerasse. Foto oli tehtud viimasel puhkusereisil Brasiilias Florianópolises. Stan naeratas, mõeldes neile ja nende uuele rõduga korterile Asunciónis.

Tee oli kitsas ja muutus üha tolmusemaks. Mitmel pool oli näha metsatöömasinate jälgi ning savanniplatoolt, kus kasvas eriti kõrge rohi, imbus põlenud puude lõhna, kuigi suitsu otseselt ei paistnud. Tasapisi läks tee jälle laiemaks ja lausa kaherealiseks. Esimesel puitsildil oli küla nimeks Santa Teresita, sellele järgnes mingisuguse pühaku kujutisega silt, kuni viimaks paistis erksavärviline kiri BIEN-VENIDO.

Muidugi, tere tulemast, jah, kuigi täna see mind just eriti ei puuduta.

Stan sõitis telliskivimajade vahele ja parkis auto tiigi lähedale. Ühtki teist autot ei olnud näha.

Niipea kui Stan mootori seisma jättis, kostis hääl: „Médico McAuely.“

Maja varjust sammus auto poole jakis, puuvillastes pükstes ja lühikeste varrukatega pluusis meesterahvas. Kuigi Stan ei teadnud teda, käitus mees, justkui oleksid nad ammused tuttavad.

„Ajasin nad siia kokku,“ teatas mees hispaania keeles, kuigi tema häälest oli selgesti aru saada ka guaranii aktsent. Oli kohe näha, et tegu on mestiitsiga.

„Ootasime teid, olete hiljaks jäänud,“ jätkas mees.

„Kus on doktor Delia ja doktor Gómez?“ küsis Stan seepeale.

„Gómez on Campo Loas ja Delia Santa Elenas. Need külad jäävad rohkem põhjapoole. Seal on samasugune probleem. Muideks, mina olen Emilio Gonzales.“

Oi ei, ma olen siis ainus arst, mõtles Stan, kui nad teineteisel kätt surusid ja varju kõndima hakkasid. Nad läksid majast mööda sisehoovi ja sealt väiksesse haigemajasse, mis asus tiheda palmisalu varjus. Siin olid tellishoonete asemel õlgkatustega savionnid.

„Nad ootavad teid seal sees, McAuley. Paljud on käinud pika tee läbi metsa, et teid näha. Kõik ootavad teid.“

Stan ronis onni eesruumi, mille seinal paistis mingisugune katoliiklik ikoon, ja suundus edasi vastuvõturuumi. Eemal toolidel ja põrandal istus kümmekond last, enamik emade seltsis. Kui Stan neid tervitas ja „Buenos días“ lausus, sai ta vastuseks vaid tigedaid pilke. Enamik paistsid olevat kas mestiitsid või guaraniid või siis nii ühte kui teist. Stan tegi ülevaatusruumi ukse lahti, tõmbas kummikindad kätte, pani maski suu ette ning kutsus järjekorras esimese enda juurde sisse.

Tegu oli kolmeaastase poisiga, keda saatis ema. Stan tundis nad ära eelmisest nädalast, kui hakati jagama tasuta arstiabi.

Naine hakkas vaikselt, ent ärritunult rääkima. Emilio tõlkis jooksvalt.

„Ta ütleb, et poiss muutus eelmine nädal erksamaks... aga umbes nädal pärast seda, kui ta teie meditsiini sai, algas see... probleem.“

Naine lisas veel midagi ja Emilio jätkas: „Ta ütleb, et ei lähe siit enne minema, kui ütlete, mis poisil viga on. Teie kui arst peate ju oskama selgitada!“

Stan noogutas ja palus poisil enda juurde tulla. Ema võttis poja valge T-särgi seljast ning osutas seljale ja rinnakorvile.

„No vaadake ise.“

Stan kükitas ja uuris tähelepanelikult.

Poisi kõige alumise roide juures paistis mingisugune volt ja nahale olid tekkinud tombud. Seljal olid välja löönud täiskasvanud inimese pöidla suurused muhud.

Mis see veel on? mõtles Stan. Kas mingisugune ekseem, allergiline reaktsioon, ülitundlikkus?

Ta uuris nahavolti lähemalt.

Ei, need on ju nagu mingisugused kühmud, mis see küll olla võib?

„Ja need tekkisid siis nädal aega tagasi?“

Ema noogutas kiirelt.

Stan katsus tompe ettevaatlikult ja tundus, et need kasvasid kõhu poole edasi. Just kõhujoone kõrgusel tundis ta katsudes veel väikseid kõrgemaid moodustisi.

Need meenutavad peaaegu ju haiguskoldeid vähihaigetel, kui neil enam palju jäänud pole, mõtles Stan, üritades paista võimalikult neutraalne. Siiski pole need päris sellised muhud.

„Kas see teeb valu ka?“ küsis ta.

Poiss raputas pead.

Stan neelatas ja köhis kurgu puhtaks. Ei, mul pole aimugi, mis asi see on. Ma pole kunagi midagi taolist näinud.

Emilio hakkas naise juttu tõlkima: „Te lubasite mu poja Chagase tõvest terveks ravida. Tema ema ja tädi surid selle haiguse kätte ja ta on näinud ka teisi selle all kannatanuid. Nüüd aga olete teinud tema poja peal midagi hoopis jubedamat ja...“

Stan katkestas teda.

„Vaatan teised lapsed ka üle, et ühtne hinnang anda. Siis annan kõigile ooteruumis infot, mida edasi teha. Kas sobib?“

Emilio arutas öeldut naisega kõval häälel ja seejärel läks ema ära, poiss käevangus.

Sisse astus järgmine ema koos kuueaastase tüdrukuga. Ema oli lühemat kasvu ega vaadanud Stanile otsa. Tüdruk näitas oma selga ja kõhtu, kus kasvasid samasugused muhud ja imelikud nahavoldid nagu poisilgi. Järsku hakkas tüdruk kätega vehkima ja lausus midagi kõvasti guaraniis, aga ema rahustas lapse maha.

„Tüdruk kardab hingi,“ ütles Emilio, „et te annate talle oma rohtudega halbu hingi.“

Stan ohkas ja palus luba ka teisi lapsi vaadata. Järgmised kümme minutit käisid kõik ükshaaval Stani juures end näitamas ning läksid siis tagasi emade juurde koridori, kus meeleolu muutus üha ärevamaks ja väljakannatamatumaks.

Ikka üks ja seesama nahaprobleem. Ja üksainus arst. Et ka mina pidin just siia sattuma.

Stan viskas kindad ja maski prügikasti ja ütles vaikselt Emiliole: „Ma saan aru, et nad on rahutud. Võtan kohe ühendust... paari kolleegiga ja palun abi. Kas sa saaksid neid niikaua rahustada, kuni ma kontoris paar kõnet teen?“

Emilio noogutas ja nad läksid koos läbivaatusruumist välja ooteruumi, kus emad ärritunult küsimusi esitasid ja mitu last oli nutma hakanud. Stan pressis end rahvasummast läbi kontoriruumi poole.

Sinna jõudnud, pani ta ukse ruttu enda järel kinni, üritades laste nahaprobleemile vähegi usutavat selgitust mõelda, kuid ükski variant ei tundunud mõistlik.

Stani pilk peatus seinale kinnitatud pildil, millel kujutati üht lutikalist ja mille alla oli kirjutatud Chagas. Oh neid lutikaid küll, mõtles ta, kui indiaanlased elaks korralikes majades, siis ei nakatuks nad ka igasugu haigustesse.

Ei, mul pole õrna aimugi, kuidas see olukord lahendada või mida neile öelda. Ja ma ei tohi võtta ühendust ka ühegi välisarstiga, näiteks mõne nahaspetsialistiga, vaid ainult meie ettevõtte omadega.

Peaksin üritama kohe ülemustele helistada – Rootsi.

Stan võttis taskust mobiiltelefoni ja nägi, et levi polnud.

Ei, mitte El Chacos. Aga telefoniraamatule saan ma sellegipoolest ligi.

Peagi leidiski ta soovitud nimed, nagu Biovolvia ja siis Paul Elmér. Ei, ta on hierarhias liiga madalal, pean helistama kellelegi, kes on kõrgemal positsioonil.

Magnus Gustavsson, just nii, tema allub ju otse tegevdirektorile endale.

Stanile meenus paari aasta tagune ettevõttepidu Stockholmis, kui nad olid ühiselt koos Biovolvia juhtkonnaga õhtust söönud, tähistamaks seda, et nüüd on nad ravimiettevõtte liikmed, mitte tundmatud kes-teab-mis arstid. Magnus Gustavsson oli tutvustanud Stani kui „Šotimaalt pärit rõõmsameelset iirlast“, mis arvestades tema üles-kasvamist Edinburghis oligi õige. Sealt oli ta kolinud Inglismaale, et alustada meditsiiniõpinguid Londonis.

Stan võttis kirjutuslaualt lauatelefoni ja valis Rootsi riigikoodi +46.

Kindlasti nüüd mõni sekretär vastab ja teatab, et ta on koosolekul, blaa, blaa...

„Hi, this is Magnus Gustavsson. Please, get back to me later or leave a message, thanks.“^[1.]

Stan jäi seisma, telefonitoru käes, ega teadnud, kuidas teda ootavaid inimesi teavitada. Pealegi saab aeg kohe otsa, vandus ta.

Ta valis uuesti sama numbri ja jättis teate: „Tere, siin Stan McAuley. Olen Santa Teresita külas El Chaco provintsis ja meil on probleeme. Saad sa mulle otsekohe helistada, kui seda kuuled? Tõepoolest, helista otsekohe.“

Stan pani telefonitoru aeglaselt käest. Kas peaksin helistama kellelegi teisele madalamal tasandil? Ei, liiga riskantne, see võib lekkida. Nüüd tuleb küll ülimalt täpselt tegutseda, mitte ühtegi eksimust.

Väljast kostis jätkuvalt rahulolematu sumin.

Aga mida ma neile küll ütlen? Mida?

„Kuidas läheb, Stan?“ hüüdis Emilio ukse tagant.

„Ma tulen varsti... ainult paar kõnet veel,“ vastas Stan.

Öelda neile, et nende lastel on äkki – vähk? Ei-ei, see ei saa olla vähk, kõigest kahe nädalaga, ei. Aga mis see siis on?

Mitu naist oli hakanud kisendama ja keegi kopsis ukse pihta.

Stan lukustas kiiresti ukse ja vaatas ringi.

„Stan,“ hüüdis Emilio väljast inglise keeles. „Ma ei saa neid enam väga kaua eemal hoida. Pead kohe välja tulema ja selgitama!“

„Ma ei saa veel. Pean rahulikult dermatoloogile helistama. Sellest peaksid nad ju ometi aru saama?“

„Nad ütlevad, et nende mehed on teel siia, et jumal Ñamandú karistab sind ja teisi arste selle eest, mida te nende lastele olete teinud!“

Stan neelatas.

„Ma saan aru, et... nad on sellepärast vihased ja hirmul, aga ma selgitan neile kõik. Kõigepealt peavad nad aga andma mulle aega faktide välja selgitamiseks, kas pole mitte nii? Et õiged eksperdid leida, läheb natuke aega!“

„Olgu, ma üritan selgitada.“

Kõvahäälne vestlus ukse taga jätkus. Stan sulges hetkeks silmad ja kui ta uuesti ruumis ringi vaatas, langes ta pilk kirjutuslauale.

Ta mõtles hetkeks järele, ronis siis kirjutuslauale, tegi akna lahti – ja hüppas alla tolmusesse sisehoovi.

Väljas polnud kedagi, kui välja arvata kolm poissi, kes riidekompsu taga ajades jalgpalli mängisid. Tellishoonest kostis endiselt naiste kisa ja Emilio rahustavat häält. Peagi oligi Stan džiibi juures, ilma et keegi talle tähelepanu oleks pööranud.

Ta keeras süütelukus võtit ja auto käivituski probleemideta. Tugevalt gaasi andes tagurdas ta tiigi poole, keeras siis ruttu vasakule ja sõitis sealt tagasi tee poole.

Mitte just kuigi kena Emilio suhtes, mõtles ta, kui mööda vihisev tuul palavusele natuke leevendust pakkus. Mul polnud valikut, sest seal oleks võinud rahutus puhkeda ja pealekauba olin ma üksi. Kui tegu on guaranii indiaanlastega, ei või kunagi teada, mis juhtub. Emilio tuleb sellest kindlasti ilusti välja. Tema pole neile ka midagi võlgu ja ta on ju ise ka üks neist.

Nüüd jäi küla juba kaugele, ent Stan sõitis siiski nii kiiresti, kui vähegi julges, juues aega-ajalt kaasa võetud pudelist.

Ühtegi autot ei paistnud järgnevat.

Pean võimalikult ruttu Delia ja Gómeziga ühendust võtma ja selgitama, miks ma põgenesin. Mis külasid Emilio nüüd mainiski – vist Campo Loa ja Santa Elena? Sealne rahvastik koosneb ka suuresti guaranii mestiitsidest?

Savannimaastikule pakkusid vaheldust mõned kõrged puud ja avarad platood, mis olid kõik väga üksteise sarnased. Näidiku järgi oli bensiinipaak veel peaaegu pooleldi täis.

Parem kohe koju Asuncióni sõita, kus võin kindel olla, et keegi mind ei leia, ja sealt helistan Deliale...

Samal hetkel kostis Stani püksitaskust heli.

Tirrrrrrrrrr.

Jaa, ongi mobiil. Stan võttis selle kätte ja vaatas järele. Nüüd kusjuures oli ka levi – keset eimiskit.

Ja telefoninumber oli Rootsi oma.

„Stan McAuley.“

„Halloo, kuidas läheb? Siin Magnus Gustavsson.“

„Tere.“

Nad vahetasid korraks viisakusfraase.

„Sain aru, et sul on midagi pakilist?“ uuris Magnus.

Stan tegi talle kokkuvõtte toimunust ja kirjeldas laste sümptomeid. Magnus esitas veel lisaküsimusi ja tundus järele mõtlevat. Nad arutasid sümptomeid detailselt edasi, samal ajal kui Stan võttis tagaistmelt kotist mapi ja hakkas seda sõidu ajal lehitsema.

„Või nii, see ei kõla küll hästi,“ teatas Magnus. „Oled sa kindel, et tegu on ikka korrektse infoga?“

„Muidugi, nägin seda ju oma silmaga.“

„Njaa,“ vastas Magnus venitades, „kõik raportid nende külade kohta on näidanud vastupidi kiireid paranemise ilminguid. Peaaegu kõigi patsientide sõnul on südamevalu kadunud ja olukord muutub üha paremaks. Samasugune olukord on ka Boliivia, Peruu ja Ecuadori külades, tegelikult kõigis külades. Kõik on tohutult tänulikud meie ravimite eest, nii et see on küll ootamatu uudis.“

„Sellised teated on ju muidugi positiivsed, aga Santa Teresita olukord on igatahes ka teistsugune. Samuti Campo Loa nimelises külas ja isegi Santa Elenas, nagu ma aru sain.“

„Oota korra, panen selle kõik kirja.“

Taustal kostis Magnuse kirjutamine.

„Kas sa ütlesid Santa Elena?“

„Jaa.“

Magnus köhis kurgu puhtaks ja jätkas tõsisel toonil.

„Või nii. Ma ei teagi, kuidas seda tegelikult selgitada. Kas sa oled jõudnud oma kolleegidega arutada...?“

Stan segas vahele: „Jaa, natuke ja mõtlesin ka praegu autos. Mulle tundub, et see võib olla seotud just guaraniidega.“

Paistis, et see variant pakkus Magnusele huvi.

„Mida sa sellega öelda tahad?“

„Võib-olla on just see indiaani haru millegi suhtes ülitundlik, et just nemad reageerivad aktiivsele ainele ootamatult? Igatahes paremat teooriat mul pole.“

„Ei, seda pole lihtne otsustada,“ vastas viimaks Magnus murelikul häälel. „Aga kui alustada loogilisest otsast – kuidas me teame, et need kummalised ilmingud millestki muust ei sõltu? Halvast veekvaliteedist, kaevandusjäätmetest või millestki muust mürgisest? Kuidas me saame kindlad olla, et võime kõik muu välistada? Kas sel juhul poleks see pidanud enamatel inimestel välja lööma?“

Stan ei vastanud, vaid juhtis auto pikast kurvist läbi, peletades suure kisa saatel hulga nandusid, kes olid eemale teele kogunenud.

„Ei, seda ma polegi välistanud,“ vastas ta viimaks. „Tahtsin, et juhtkond saaks sellest võimalikult ruttu teada.“

„Muidugi, hea, et sa helistasid. Hmm, tegu ei ole kerge olukorraga. Sellistesse hoiatussignaalidesse suhtume loomulikult alati suurima tõsidusega. Teisest küljest on see Chagase-vastane ravim ettevõttele tervikuna nii palju kasu toonud. See on muutnud kogu meie positsiooni ja oleks ülimalt riskantne jätta kõik seni Chagase-projektis saavutatu sinnapaika. Või mis sa arvad?“

„Ma saan sellest aru ja muidugi sõltub otsuse langetamine juhtkonnast.“

Tundus, et Magnus rääkis nüüd juba rohkem nagu iseendaga ega kuulanud tähelepanelikult.

„Pealegi on patent juba mitu aastat tagasi heaks kiidetud. Seda pärast ülimalt rangeid kontrolle, seda tead sina niisama hästi kui minagi... Ei, ma ei tea. Loomulikult peame ka ise Paraguaysse kohale tulema ning laskma teistel projektidel vanamoodi edasi kulgeda. Kõik variandid tuleb läbi kaaluda.“

„Aga muidugi. Igatahes see, mida ma nägin, oli midagi täiesti eriskummalist,“ vastas Stan. „Need kühmud meenutasid vähkkasvajale iseloomulikke muhke, mis tekivad täiskasvanutel. Olen arstina töötanud varsti kakskümmend aastat ega ole näinud kunagi midagi sellist, mis meenutaks nende laste olukorda. Ja kuna see tekkis paar nädalat pärast süsti, siis ilmselt ei jää meil muud üle kui sellele reageerida? Tõenäoliselt läheb olukord peagi veel hullemaks? Seda me välistada ei saa. Peaksime kaaluma kogu projekti peatamist ja laste kohest viimist haiglasse, et neid edasi uurida.“

„Kas sa päriselt ka arvad nii?“ küsis Magnus. „See on muidugi alternatiiv, aga siis kuulevad sellest tõenäoliselt ka ajakirjanikud ja nii riskiksime oma kaubamärgi purustamisega, igaveseks. Ei, praegu on oluline just neid indiaanlasi kohapeal uurida, enne kui alustame järgmise etapiga. Kui ruttu sa külasse tagasi jõuaksid?“

„Ma ei tea... Sel juhul peab meid rohkem olema. Loodan, et sa saad aru: neid on palju ja nad on hirmul. Nende lapsed on raskelt haiged ja nad kardavad, et meie süvendame seda veelgi. Olukord võib paisuda vägivaldseks rahutuseks.“

Taas kostis, et Magnus kirjutab.

„Ma saan sellest aru. Tahan, et sa mõistaksid, Stan, et suhtume sellesse äärmise tõsidusega. Siiski tahan ma, et sina kui kohapealne vastutaja ei võtaks enne ette ühtki sammu, kui oled saanud minult juhised. Lubad sa mulle seda?“

Stan vastas pärast mõningast kõhklushetke: „Njaa... aga kui kiiresti see siis toimuks?“

„Võtan sinuga uuesti ühendust nii kiiresti, kui vähegi saan... kui olen rääkinud teiste arstidega. Te olete ju ikkagi töötajad ja peate ettevõtte huvile lojaalsed olema, või mis? Olen nüüdseks olukorrast teatud ülevaate saanud, Stan, ja paistab, et juhtumeid on tõesti mitmes külas. Siiski peame juhinduma ka enda tervikanalüüsist ja välistama kõik muud võimalikud põhjused. Kuna tegu on ikkagi kaheksa-aastase uurimistööga, siis ei saa ma seda panust lihtsalt hukka lasta – ainuüksi sellepärast, et osadel lastel lööb samal ajal välja mingisugune haigus, ja selles siis oma ravimit süüdistada.“

„Ma austan seda suhtumist,“ vastas Stan, „ning palun sinult ja juhtkonnalt kiiret panust. Kui me lapsi haiglas lähemalt ei uuri, ei jäta me endast muljet kui tõsiseltvõetavast ravimifirmast. Nii arvan mina.“

Stan lisas ruttu, mõtlemata võimalikele tagajärgedele: „Ja sel võivad olla oma tagajärjed.“

Magnus tundus kõhkvel: „Mida... sa sellega öelda tahad?“

Stan jättis auto tee äärde seisma. Pulss lõi kiirelt ja ta üritas end koguda, enne kui vastas: „Mõtle natuke kaugemale. Mõtle, missugust kahjutasu võidakse meilt nõuda ja siis veel ju kogu loo moraalne külg, vähemalt minu kui arsti jaoks. Ma ei taha lihtsalt pealt vaadata, kuidas nende laste tervis aina halvemaks läheb – seda meie ravimi tõttu. Räägin ka meie meeskonna teiste arstidega, aga ma arvan, et vähemalt Santa Teresita lapsi tuleb esimesel võimalusel haiglas uurida. Paraguays on ka meedia, külluses ajalehti ja telekanaleid.“

Magnus hingas välja ja küsis siis liialdatult sõbralikul toonil, peaaegu sosistades: „Mida sa nüüd öelda tahad, Stan?“

Magnuse hääletoonis oli midagi ootamatut. Stan ei teadnud, mida öelda. Teeäärsed kebratšopuud vihisesid tuule käes.

„Pean silmas seda, et olukord võib lekkida,“ vastas Stan. „Riskime sellega, et keegi indiaanlastest võtab meediaga ühendust.“

Magnus tundis kergendust.

„Muidugi... selge see. Mõtlesin algul, et... ei, sel pole mingit tähtsust. Peame nüüd lõpetama, Stan. Helistan otsekohe teistele juhtkonnas ja luban, et võtame sinuga peatselt uuesti ühendust.“

„Kui ruttu?“

„Ma ei tea.“

„Täna õhtupoole?“

„Seda ma ei saa lubada, aga nii ruttu, kui võimalik. Kas see sobib vastuseks?“

Stan ei teadnud, mida vastata, ja enne kui ta seda teha jõudis, oli kõne juba lõpetatud.

1 „Tere, siin Magnus Gustavsson. Palun helistage mulle tagasi või jätke teade. Tänan.“ Tlk. [ ↵ ]