Читать книгу Põgenemine paradiisist - Michael Mortimer - Страница 7

Jossif Stalin seisis akna all ja vaatas pimedusse, kus lumeseguses vihmas hakkasid silma Kremli müüri lumised kreneleeringud.

Tema selja taga nurgadiivanis tõmbas piipu Molotov. Kuibõšev, kes seisis natuke maad eemal, silus oma kammimata juukseid ja jõi ääreni täis kristallklaasist viina.

„Miks Jagoda hiljaks jääb?“ küsis Stalin, aga keegi ei vastanud.

Graniitporfüürist jalaga pendelkell tõi kuuldavale seitse tilisevat lööki ja peaaegu kohe kostiski koputus.

„No nii,“ ütles Stalin kõvasti.

Jagoda tuli rutakalt naeratades sisse, kortsuline nägu vihmast märg. Ta tõmbas varrukaga üle näo ja pani siis mantli nahkseljatoele kuivama.

Molotov ulatas Jagodale viinaklaasi ja kõik jäid neljakesi seisma.

„Noh?“ küsis Stalin. „Kuidas läheb?“

„Kiievi ümbruskonnas on endiselt rahutu,“ vastas Jagoda tasakaalukalt ja pani mahagonlauale väikse karbi.

„Hmm. Ega te ometi sellesse ei sekkunud?“ uuris Stalin.

„Sugugi mitte, aga talupojad ise valavad õli tulle. Ja juba liiguvad kuulujutud, et nad söövad üksteist.“

Stalin vaatas enda ette, kui teised vaikisid.

„Söövad üksteist?“

„Jaa. Ilmselt on lihtsalt nii vähe toitu. Sellepärast nad üksteist söövadki. Ja nad söövad ka oma lapsi.“

Stalin noogutas. „Hästi. Sa tead, mida ma selle kohta öelnud olen. Murra nende kõigi selgroog.“

Jagoda noogutas samuti ja nad tõstsid koos toosti.

„Ja kuidas on lood Bulganiniga?“ uuris Stalin.

„Vot see on küll huvitav,“ vastas Jagoda. „Ta on viidud Lubjanka vangla keldrisse ja ta on hakanud juba järele andma. Mu mehed ei lase tal muidugi surra, vaid kasutavad esialgu ainult kumminuiasid. Eile tunnistas ta viimaks üles sõprussuhted Štšerbitski ja Plavkoviga. Praegu on liikvel küll igasugu vandenõusid nii Moskvas kui Novgorodis. Lisaks...“

Jagoda võttis lauale pandud karbi kätte.

„Bulganin ütles eile, et tal on kodus köögiseina taga salapeidik. Ja me leidsime sealt tõesti hulga asju. Vaadake.“

Jagoda tegi karbi lahti ja kirjutuslauale veeres hulk hõbe- ja kuld-ehteid.

„Tegu on märkimisväärsete asjadega,“ teatas Jagoda. „Mu isa on täna Moskvas külas ja sellepärast mul need asjad kaasas ongi. Ta kinnitas, et kõik on ülimalt kvaliteetsed.“

„Jaa, ma mäletan,“ kostis Stalin. „Teie isa on ju juveliir.“

„Jaa, ja vääriskivide suuruse järgi võib oletada, et need pärinevad kõrgemast ühiskonnaklassist. Need on ülimalt väärtuslikud ning sama huvitavad on ka küsimused, mis esile kerkivad: kuidas Bulganin need omale on saanud? Ja millal? Ja tasuna milliste teenete eest?“

Stalin libistas üht kaelaketti sõrmede vahel.

„Väga huvitav.“

„Bulganin pole nende päritolust veel rääkinud,“ ütles Jagoda ja võttis lonksu viina. „Aga küll ta täna öösel seda teeb.“

Stalin lasi pilgu üle ehete.

„Hoiame need siin.“

„Nii praktiline,“ vastas Jagoda, „ma pidingi just ütlema, et äkki saab need peo ajaks siia jätta.“

„Suurepärane,“ kostis Stalin ja tegi topeltukse lahti.

„Tulen teile kohe järele. Pean Beriale helistama.“

Jagoda läks koos Molotovi ja Kuibõševiga ära ning Stalin pani nende järel ukse kinni.

Telefonilaua poole minnes jäi Stalin ehete juures seisma.

Raskete ehisripatsite ja käevõrude keskel paistis üks ese, mis torkas eriti silma. See meenutas musta kivi, mille pinnale olid kinnitatud vääriskivid. Kivi pinnal oli ka hulk jälgi, mis olid kivistunud puuokaste sarnased.

Stalin võttis kivi pihku ja uuris seda lambivalguse käes lähemalt.

Imeline asjake, täheldas ta. Kellele see küll kuuluda võis? Mis asi see üleüldse on? Primitiivne käsitöö või geoloogiline haruldus?

Stalin jäi seisma, kivi käes, ja mõtiskles.

Võib-olla, mõtles ta ja hoidis kivi tugevamini peos, võib-olla sobib see Nadjale? Temale juba tavalised ehted ei meeldi. Minu väike Nadja-Tatška, kõigi meie tülide järel oleks tal natuke innustust vaja küll. Ta võib selle oma töölauale panna ja vaadata, kuidas päike safiirid särama paneb.

Stalini mõtted katkesid, kui väljas ust paugutati, ja taas meenusid talle teised – Bulganin, Ukraina, need kuradima talupojad...

Stalin vandus, libistas hallikasmusta kivi pükste taskusse, pani armeemantli selga ja vaatas uuesti kella. Koridori minnes mõtles ta, et ei tohi mingil juhul peole hilineda ja peab Nadja vastu kena olema.

Beria – temale helistan homme.