Читать книгу Põgenemine paradiisist - Michael Mortimer - Страница 9

Teise korruse trepil viipas Stalin relvastatud valvurile, andes mõista, et ta võib nüüd tagasi lossiõue vahtkonda minna.

Stalin tegi raske topeltukse ise lahti ja teda tervitas laia naeratusega Vorošilov, kes istus laua taga, sõrmitsedes harjumuspäraselt oma vuntse.

„Tere tulemast, seltsimees! Palun!“

Hõbekandikul serveeriti vahuveini ja Stalin tervitas kättpidi Budjonnõid, Kalininit ja Aleksandr Jegorovi, kel oli kaasas ka abikaasa Galina.

„Küll meil tuleb alles tore õhtu,“ ütles Stalin Jegorovile, kes vastas naerdes: „Tõepoolest, seltsimees.“

„Mul on tegelikult juba kõht tühi,“ teatas Galina Jegorova, mispeale härrased naerma puhkesid.

Nad läksid üheskoos eesruumist läbi, Stalini pilk põranda parketimustril. Tumedad tammepaneelid ja aknanišid helkisid seinalühtrite valguses.

Söögisaalis kaetud pikal laual särasid kõrged mitmeharulised küünlajalad ja tärgeldatud salvrätikud. Taldrikute ja klaaside vahele olid pandud väiksed valgest kullast lipuvardad koos punalipuga. Näinud lauakaunistusi, tõstis Stalin toosti: „Vladimir Iljitš Lenini, meie juhi, meie õpetaja, meie kõiksuse auks!“

Kõik laua taha kogunenud tõstsid toostiks klaasi.

Nagu kokku lepitud, ootas Anna Nadjat sissekäigu juures leentoolis, mille kohal rippus Katariina Esimese õlimaal. Nadja võttis õel käevangust kinni ja külma trotsides suundusid nad üheskoos Potešnõi paleest välja Vahtkonnahoonesse.

Kui nad teisele korrusele jõudsid ja Jekaterina Vorošilova neid tervitas, kostis söögisaalist katkematut jutukõminat. Nadja eristas selgelt Stalini hääle, mis oli rõõmus ja vali. Kui vaid Galina Jegorova veel kohal poleks ja Stalin mind tervitaks ja suudleks, siis oleks kõik korras.

Nadja ja Anna juhatati söögisaali. Lauda nähes jäi Nadja seisma.

Nad istuvad. Kuidas nad juba istuvad, mõtles ta. Kuidas sai ta enne minu tulekut istet võtta?

Nadja jäi ukselävele seisma ja teeskles, et kohendab juukseid. Anna seisis tema kõrval ja ootas.

Vaata nüüd mind, vaata siia.

Stalin ei heitnud tema poole pilkugi, kuigi Nadja vaatas pidevalt sinna ja märkas ühe naise selga ja kukalt. Ongi tema – Galina!

Nadja üritas uuesti Stalini tähelepanu saavutada, aga too oli Jegorovi ja Kaganovitšiga jutuhoos.

„Palun vabanda mind hetkeks,“ ütles Nadja teenijatüdrukule, kes juhatas ta daamide tualetti.

Stalin sõrmitses salvrätikut ja kuulas Kaganovitši juttu, vaadates aeg-ajalt käekella. Kus ta on?

Hetkeks tundus Stalinile, et Nadja on ukse juures, ja ta lükkas tooli kergelt tahapoole, et püsti tõusta. Kivi hõõrus taskus reie vastu. Kaganovitš aga haaras Stalini varrukast ja hakkas rääkima ühest inglise romaanist. Enam polnud ka Nadjat näha.

Kuhu ta läks? Või ei olnudki see tema? Ega see naine vist teda meenutanudki?

Nadja kohendas viimast korda kleiti ja juuksenõelu, kandis huultele natuke veel värvi ja läks siis tagasi saali. Mine nüüd lihtsalt sinna ja ära tee temast välja.

Ta patsutas Annat õlale, tervitas naeratades Polina Molotovat ja võttis Stalini vastas istet. Nüüd märkas mees teda ja noogutas korraks, kulm kortsus, naerdes millegi üle, mida Jegorov talle parasjagu rääkis.

Mida see tähendama pidi? mõtles Nadja. Etteheitev või irooniline pilk? Kas ta käitub jälle endistviisi? Miks ta midagi ei ütle?

Seenesupp oli kibe ja leige ning leib servast kõva. Nadja vaatas vilksamisi Galina Jegorovat ning nägi tema pakse tumedaid juukseid ja kleidi sügavat dekolteed.

„Võtame bolševismi auks,“ hüüdis laua otsast Sergo ja kõik tõstsid kristall-lühtrite säras veiniklaasid.

Nadja vaatas Jenukidze poole, kes vastas naise pilgule rutakalt naeratades.

Stalin üritas Nadjaga silmsidet saavutada, aga too vaatas järjepidevalt taldrikusse. Või nii, mõtles Stalin, jälle oma rõõmsaimas tujus. Ilmselgelt kannab ta silmapaistvat kleiti. Kindlasti teeb tal kuskilt ka valu. Alati on tal mingisugune häda või olen mina ikka kõiges süüdi.

„Toost revolutsiooni auks,“ hüüdis Sergo. „Võtame revolutsiooni viieteistkümnenda aastapäeva auks.“

Niipea kui viinapitsid olid tühjendatud, täideti need uuesti.

Laualt viidi ära keedetud lammas ja tõsteti uus toost. Küünlad olid juba poole peale põlenud.

Las siis istub seal ja mossitab, mõtles Stalin. Mina teda ka laua alt jalaga toksama ei hakka, nentis ta ja pööras pilgu hoopis Galina Jegorovale.

„Mis?“ küsis ta naerdes, kui oli naisega silmside saavutanud. „Kuidas te end tunnete?“

„Aitäh, hästi,“ vastas Galina.

Grammofonitorust kostis Utiosovi džäss-šlaager, aga Molotov hüüdis Sergole, et ta muusikat vahetaks, ja juba oligi kuulda rahvapärane tantsumarss. Stalin nõjatus toolileenile, süütas piibu ja maitses lusikas lusika järel mandlipudingut.

Jälle täideti viinapitsid ja niisama kiiresti said need ka tühjaks.

Muusika keerati valjemaks.

Nadja oli võtnud vaid paar suutäit lambaliha. Magustoidupokaali oli ta kohe kõrvale lükanud. Ta keeldus üles vaatamast, kuuldes, kuidas Stalin küll ühe ja teisega vestleb.

Ja juba kostiski Galina hääl. Kõigepealt tema hääl ja siis Galina. Tõepoolest – nad rääkisid teineteisega ja naersid, samas kui tema istus vaikselt sealsamas.

Nadja tõusis ruttu püsti, nii et tool kuuldavalt põrandat kriipis. Ta nägi silmanurgast, et Stalin pani seda tähele, aga rääkis endiselt Galinaga. Nadja läks otse Jenukidze juurde.

„Oi, onu Pavel,“ lausus ta naerdes, „see pala on mulle alati meeldinud ja tundub, et mu mees on end jälle liiga purju joonud...“

Jenukidze naeris, kohendas oma helepruune juukseid ja tõusis kiiresti püsti.

„Muidugi,“ teatas ta, pani käe ümber Nadja piha ja juba olidki nad tantsupõrandal valsihoos. Vorošilov ja Molotova olid enne ainus tantsupaar.

Kogu saal oli häälekõminat täis ning samal ajal kui Jenukidze oma laiade käelabadega Nadja selja tagant kinni hoidis, vaatas naine vilksamisi Stalini poole. Too flirtis endiselt Galina Jegorovaga, samas kui Aleksandr Jegorov istus seljaga nende poole ja näis rääkivat Budjonnõiga.

Nüüd on ta ilmselt näinud, et ma tantsin, mõtles Nadja, ja sellepärast peab ta veel selgemini flirtima.

Ma ei tee sellest välja, lasku aga käia. Nii arvan mina ka – lasen aga käia.

Järsku märkas Nadja, et Stalin ulatas Galinale midagi.

Mehe tavapärane viis esimese suvalise lirva pihta saiapuru loopida, missugune rafineeritus, või mis?

Nadja nohises ja surus end veidi tugevamini Jenukidze vastu. Muusikapala lõppes, aga Sergo pani kohe Prokofjevi hakkama ja Nadja lasi end põrandal edasi kanda ning ei vaadanud enam üle õla.

Järsku kuulis ta üle viiuliheli Stalini hüüdmist.

Ta hüüab mind, mõtles Nadja, aga ma ei tee sellest välja. Tantsin edasi!

Oli uuesti kuulda, et Stalin hüüab Nadjat. Nadja aga keerles tantsupõrandal edasi, kuigi Stalin jätkas tema hüüdmist. Nadja tundis, et Jenukidze haare lõdveneb ja viimaks jäid nad tantsupõrandale seisma, kuigi teised tantsisid edasi.

„Mida sa teed, sa kuradi lehm,“ kisendas Stalin üle muusika. Nüüd oli ta laua tagant püsti tõusnud.

Jenukidze astus sammu tahapoole ja tühjendas grammofoni juures laual seisva veiniklaasi. Nadja vaatas Stalinile otse silma.

Misasja ta seal kisendab, nii et kõik kuulevad? Mu kleidi ja minu kohta pole ta vähimatki sõna lausunud!

Ja nüüd siis see: „Sa kuradi lehm“?

Nadja hüüdis vastu: „Ja mida sa õige ise teed, joodik selline?“

Stalin tuli kiirel sammul Nadja juurde, tõukas Jenukidze eemale ja haaras Nadja õlgadest, vedades ta tagasi laua äärde.

„Lase mind lahti,“ karjus Nadja, aga Stalin surus naise viimaks siiski ta kohale laua taha.

Kes ta enda arvates küll on, mõtles Stalin ümber laua minnes. Pean kohe korra majja lööma. Missugune loll ta alles on!

Stalin jäi oma tooli taha seisma.

„Sergo,“ hüüdis ta. „Vaikus, vaikus!“

Grammofon pandi seisma ja tantsijad jäid oma kohtadele.

„Meil on veel üks toost vaja tõsta. Kõige tähtsam toost!“

Stalin tõstis viinapitsi ja noogutas ning ka teised tõstsid oma pitsi.

Madala vaoshoitud häälega, selg tikksirge, lausus ta: „Toost... riigivaenlaste väljajuurimise auks!“

Kõik tõstsid pitsid ja jõid vaikuses. Kui Stalin pitsi suult võttis, vaatas ta otsa Nadjale, kes istus liikumatult laua taga, puutumata ühtki klaasi.

„Ja,“ venitas Stalin, „miks sina toosti ei tõsta?“

Nadja vaikis. Muusika pandi uuesti tasaselt mängima.

Stalin esitas küsimuse kõvemini: „Ma küsisin, miks sina toosti ei tõsta?“

Nadja vastas tasakesi: „Ma ei taha toosti tõsta... sest te näljutate talupojad surnuks!“

Stalin võpatas. Et ta teeb nii... siin... teiste silme all!

„Kuuled sa, joo kohe!“ kisendas ta.

Muusika jätkus.

„Mu nimi pole kuuled sa,“ kisendas Nadja vastu.

Jälle – teiste ees.

„Mitte sellise tooniga!“

„Pea suu,“ hüüdis Nadja.

Külalised hakkasid uuesti tantsima ja nii võeti taas üles ka jutulõng.

Mida kuradit ta räägib?

„Mida sa...?“

„Pea suu,“ kisendas Nadja ja tõusis püsti.

„Nadja!“

Stalin seisis püsti, kui Nadja saalist minema kiirustas.

„Missugune idioot!“ teatas Stalin ja otsis pilguga Kaganovitšit ja seejärel Kalininit. Stalin nägi, et Molotov noogutas Polina poole, nii et ka too püsti tõusis ja minema läks.

Stalin jäi veel natukeseks seisma ja märkas, et mitmed vaatavad talle otsa. Ta oli sunnitud lauast kinni hoidma, et mitte kukkuda.

„Missugune idioot,“ kordas ta, aga seekord vaiksemalt.

„Ma ei lubaks oma naisel end kunagi niimoodi kõnetada,“ ütles Budjonnõi.

„Missugune idioot ta küll on,“ kostis Stalin ja vajus toolile istuma. Taas täideti ta klaas ja muusika pandi valjemaks. Stalin võttis lonksu ja nägi õige pea Galina pilku enda vastas. Stalin köhis kurgu puhtaks, viskas kasutamata salvrätiku järsku otse Galina pihta ja naeris teeseldult.