Читать книгу Põgenemine paradiisist - Michael Mortimer - Страница 8

„Kas te tõesti arvate, et ta märkab seda?“ küsis Nadja Allilujeva oma õelt Annalt.

„Muidugi,“ vastas Anna ja kohendas oma kleiti. „Sellist samasugust kleiti Moskvast juba ei leia.“

„Jaa, muidugi,“ vastas Nadja. „Pavel ostis selle vist Berliinist?“

„Ma ei mõelnud seda,“ ütles Anna ja vaatas õele sõbralikult otsa. „Ma mõtlesin, et teist nii ilusat kleiti siin ei näe.“

Nadja naeratas ja uuris kleidi kangast. Kaminatule valguses helkis musta siidi roosibroderii, nagu oleks need väiksed tukslevad südamed.

„Jaa, see oli temast tõesti kena,“ kostis Nadja. „Meil on tõesti armastusväärne vend, Anna. Ja lisaks ostis ta mulle püstoli. Ma pole end siin ainult ühe valvuriga kunagi päris turvaliselt tundnud.“

Anna nõustus ja lisas. „Pead midagi juustega ka ette võtma.“

„Ei,“ kostis Nadja. „Tahan jätta oma tavalise krunni.“

„Mitte nüüd,“ naeris Anna ja hakkas Nadja pikki juukseid kammima. „Ma aitan sind, et oleksid peo ilusaim naine.“

Anna jagas tumedad juuksed kolme osasse ja kinnitas need siis mustrina kuklale. Soengu keskele pistis ta vaasist tumepunase roosi.

„Ei-ei,“ naeris Nadja, „nii vist ikka ei sobi.“

„Poolikuks pole ka mõtet jätta. Vähemalt ükski kord pead elegantne välja nägema.“

Nadja vaatas peeglisse, kuidas õde tema kulmudele mustjaspruuni värvi kandis ja põsesarnasid kahvaturoosa punaga topsutas.

„Kes üldse peole tulevad?“ küsis Nadja.

„Muidugi Vorošilov ja Jekaterina. Ja Kaganovitš. Jenukidze. Ja Kalinin, Molotov kindlasti ja Polina.“

„Kui kena, et Polina ka tuleb. Aga kes veel?“

„Buhharin, Andrejev, Sergo, Budjonnõi... kõik, kes ikka on käinud.“

Õed olid hetke vait.

„Kas Aleksandr Jegorov tuleb ka?“ küsis Nadja.

„Jaa, ma arvan küll.“

Siis tuleb tema abikaasa Galina Jegorova ka, mõtles Nadja endamisi vandudes.

Nadja pööras end ringi ja pani juuksenõelte karbi sülle.

„Võid mind nüüd üksi jätta,“ teatas ta ruttu. „Tahan natuke omaette olla. Saame kümne minuti pärast maali juures kokku.“

Anna nõustus ja läks üht lauluviisi ümisedes minema.

Kui Nadja oli kindel, et on üksi, käis ta paar korda edasi-tagasi peegli ees ja kallutas oma keha. Kas ma meeldin talle ikkagi, kui näiteks nii teen? mõtles ta.

Nadja läks teise laua äärde ja valas karahvinist vett. Kui mul vaid jälle peavalu ei tekiks ja lapsed millegi pärast vinguma ei hakkaks. Kui me vaid lepiksime temaga jälle ära, kui ta vaid mõtleks – et ma näen kena välja.

Nadja seisis täies pikkuses peegli ette ja vaatas omaenda mustadesse iiristesse. Ta uuris silmaümbruse kauneid kortse, oma kitsaid huuli, laia laupa ja teravat nina.

Ta surus lõualuud kokku ja lajatas käelabaga vastu peeglit, nii et kogu laud lõi kõikuma. Kui ta oli kõndinud toa teise nurka, tuli ta peegli ette tagasi ja vaatas uuesti siidkangal helkivaid roose, kuigi kaminatuli vaid hõõgus veel.

Galina Jegorova, mõtles ta. Et ta kohe peab alati segama – see...

Nadja hammustas keelde.

...see igavene lits.

Ei, mitte täna, mitte täna õhtul. Tänane õhtu kuulub mulle. Sellest saab minu ja tema ühine õhtu.