Читать книгу Põgenemine paradiisist - Michael Mortimer - Страница 16
Potešnõi palee, kell 8.35
ОглавлениеStalin ärkas selle peale, kui majaproua teda kergelt õlast raputas.
Naise taga seisid Jenukidze, Molotov, Vorošilov ja doktor Kusner.
„Jossif,“ lausus Jenukidze aeglaselt.
Nad ootasid, et Stalin täielikult virguks.
„Nadja Sergejevnat pole enam meie seas. Jossif, Jossif, Nadja on surnud.“
Stalin vandus, karjus, vehkis, et nad välja läheksid, ja tõusis kähku voodist üles. Ta tõmbas alkoholi järele haisevad riided ruttu selga ja kõndis otse Nadja magamistuppa.
Kõik ootasid teda seal.
Stalin ei suutnud millelegi mõelda.
„Ta lebas põrandal,“ lausus majapidajanna. „Tõstsime ta tagasi voodisse.“
Stalin läks voodi juurde.
Põrandal helkis suur tumepunane vereloik.
Nadja lamas selili, kleidi keskel suur must auk. Pea lebas padjal, paremale poole viltu. Padja kõrval oli väike musta värvi püstol. Naise nägu tundus rahulik ja silmad olid poolavali. Nägu ja kael olid paremalt poolt verega kaetud ning nahk siniselaiguline.
Stalin kummardus ja katsus Nadja vasakut kätt. See oli täiesti külm.
Ta seisis hetke liikumatult.
Molotov astus tema juurde, Stalin võttis püstoli ja nad läksid koos salongi, kus Stalin ühte samettugitooli istuma vajus.
„See on palderjan,“ ütles arst ja näitas Stalinile teelusikat ning punase vedelikuga täidetud pipetti.
Stalin neelas vedeliku alla.
„Nadja, Nadja... meil oli sind nii väga vaja... minul ja lastel... Nadja...“
Kõik olid tükk aega vait.
„Teile on kiri,“ teatas keegi Stalini selja taga.
Talle ulatati osaliselt kokku kägardatud paber, kust paistis Nadja musta paksu tindiga selge käekiri.
Stalin luges kirja ruttu läbi, tormas siis akna juurde ja karjus, vajudes seejärel tagurpidi tugitooli. Ta lõi jalaga nii tugevalt vastu lauda, et üks kapp hakkas seina ääres kõikuma.
Stalin ei suutnud eristada, mida tema ümber räägiti, vaid vahtis enda ette, teadmata, kui palju aega on möödunud.
„Ta on mind sandistanud,“ kuulis ta. „Ta on mind sandistanud.“
Viimaks sai Stalin aru, et see on tema enda hääl, ja jätkas: „Et mind ka niimoodi karistada...“
Pavel tuli oma naisega tuppa ja kui Stalin neid nägi, lausus ta: „Püstol! See oli kuradima kena kingitus, mis sa talle tegid, Pavel!“
Pavel langetas pilgu ja Stalin nägi, et doktor Kusner seisis toa teises otsas ja kirjutas midagi.
Seejärel läks doktor Stalini juurde ja ulatas paberi talle.
Tegu oli surnukeha puudutava lühikese kokkuvõttega. Stalin silmitses ainult esimesi ridu ja luges eriti hoolikalt kirjelduse lõppu:
Järeldus on seega see, et surm toimus silmapilkselt lahtise südamehaava tõttu. Seejärel vajus keha põrandale.
Stalin krahmas paberitüki ja püstoli kätte.
Ma lähen talle järele, mõtles ta ruttu. Teen samamoodi, teen omale lõpu peale.
Siis aga hakkas ta kohe vanduma ja jättis need mõtted sinnapaika.
Keegi tegi sissekäigu ukse lahti ja Vorošilov selgitas: „Seltsimees Beria on siin.“
Stalin tõusis püsti, imestades sellist erksust isegi, ja palus end kohe Beriaga üksi jätta. Kui nad koos kabinetti läksid, vaatas Beria Stalinit oma paksude prillide tagant tähelepanelikult. Stalin märkas, et nutab endiselt.
„Võta,“ ütles Stalin ja andis püstoli, kirja ja arsti selgituse Beria kätte. „Ta on pool mu keha ära lõiganud. Pool mu hinge samuti. Võta see, võta! Ma ei taha neid enam kunagi uuesti näha!“
Beria noogutas ja vaatas mõnda aega püstolit ja paberit. Mõlemad olid vait.
Viimaks hakkas Beria ukse poole minema, kui Stalin ütles: „Oota, see ka,“ ja võttis midagi püksitaskust.
Beria võttis vääriskividega eseme vastu ning Stalin tundis kohe seda tuttavat lõhna.
„Võta kõik need asjad,“ teatas ja, „ja peida need kuhugi.“
Beria noogutas uuesti ja vaatas otse Stalini pruunidesse silmadesse. Stalin oli sunnitud vastu seina nõjatuma, et mitte kukkuda.
„Peida need,“ lausus Stalin. „Peida need kõige kuradima kättesaamatumasse kohta siin riigis ja vaata, et keegi neid Nõukogude Liidu eksisteerimise ajal ei leiaks!“
Beria noogutas ja ootas veidi aega, vaadates jätkuvalt Stalinile otsa. Siis pistis ta kivi, püstoli ja mõlemad paberid parteijaki varju ning kiirustas uksest välja.