Читать книгу Olemise talumatu kergus - Милан Кундера - Страница 10

Tomáš oli elanud oma esimese naisega vaevalt kaks aastat ja sigitanud temaga ühe poja. Lahutusprotsessiga oli kohus jätnud lapse emale ja Tomášele pannud kohustuse, et too maksaks talle kolmandiku oma palgast. Ühtlasi oli Tomášele tagatud, et ta tohib oma poega näha kord kahe nädala tagant.

Ent iga kord, kui ta pidanuks pojaga kohtuma, oli ema leidnud mingi ettekäände. Kui Tomáš oleks neile kalleid kingitusi teinud, oleks ta kindlasti ka kergemini kohtumisteni jõudnud. Ta taipas, et peab poja armastuse emale kinni maksma ja ette ära tasuma. Ta kujutles, kuidas ta tulevikus tahab donkihhotlikult pojale sisendada oma vaateid, mis olid igas suhtes vastupidised ema omadele. Ta tundis end juba ette väsinuna. Kui ema ühel pühapäeval talle jälle kohtumise pojaga viimasel hetkel ära ütles, otsustas ta äkitselt, et ei taha poega enam mitte iialgi näha.

Mispärast muide oleks ta pidanud tundma selle lapse vastu, kellega teda ei sidunud mitte midagi muud kui üks ettevaatamatu öö, midagi rohkemat kui kestahes teise vastu? Tema maksab korralikult ära raha, kuid ärgu temalt mitte keegi nõudku, et tema mingisuguste isalike tunnete nimel hakkaks võitlema õiguse eest oma poega näha!

Loomulikult polnud mitte keegi valmis sellise arutlusega nõustuma. Tema lihased vanemad mõistsid poja hukka ja teatasid, et kui Tomáš ei tunne huvi oma poja vastu, siis nemad, Tomáše vanemad, lakkavad samuti huvi tundmast oma poja vastu. Seejuures jäid nad demonstratiivselt headesse suhetesse miniaga ja kiitlesid igal pool oma eeskujuliku seisukohaga ja oma arusaamaga õiglusest.

Nõnda õnnestus Tomášel lühikese ajaga vabaneda naisest, pojast, emast ja isast. Talle jäi nendest kõikidest järele ainult hirm naiste ees. Ta ihkas neid, kuid ka pelgas neid. Ta pidi selle hirmu ja iha vahel looma mingi kompromissi; ta nimetas seda sõnadega „erootiline sõprus„. Ta kinnitas oma armukestele: üksnes sentimentaalsuseta suhe, kui üks ei esita pretensioone tolle teise elu ja vabaduse suhtes, võib mõlemale õnne tuua.

Kuna ta tahtis kindel olla selles, et erootiline sõprus ei kasva iialgi üle agressiivsuseks armastuses, siis kohtus ta oma alatiste armukestega ainult väga pikkade vaheaegade järel. Ta pidas mainitud meetodit täiuslikuks ja propageeris seda ka sõprade hulgas: „On vaja kinni pidada number kolme reeglist. On võimalik kohtuda ühe naisega lühikese aja jooksul, ent sellisel juhul mitte kunagi rohkem kui kolm korda. Kuid on võimalik temaga suhelda pikkade aastate vältel, ent ainult tingimusel, et üksikute kohtumiste vahe on vähemalt kolm nädalat.„

Seesugune süsteem oli loonud Tomášele võimaluse säilitada sidemeid alatiste armukestega ja ühtlasi suhelda ka üsna suure hulga ajutiste kallimatega. Alati ei suudetud teda mõista. Kõikidest sõbrataridest sai temast kõige paremini aru Sabina. Too oli maalikunstnik. Sabina ütles: „Ma armastan sind, kuna sa oled kitši täielik vastand. Kitši riigis oleksid sa monstrum. Pole olemas mitte ühtegi Ameerika või Vene filmistsenaariumi, kus sa võiksid eksisteerida teisiti kui peletava näitena.„ Sabina poole oligi Tomáš pöördunud abi saamiseks, kui tal oli olnud vaja Terezale Prahas mingi töökoht hankida. Nii nagu seda nõudsid erootilise sõpruse kirjutamata reeglid, oli Sabina Tomášele lubanud, et teeb, mis tema võimuses, ja varsti oligi ta avastanud koha illustreeritud nädalalehe fotolaboratooriumis. See koht ei nõudnud eriharidust, ent sellest hoolimata oli see ülendanud Tereza ettekandja seisusest ajakirjanike tsunfti liikmeks. Sabina ise oli viinud Tereza toimetusse ja Tomáš oli sel hetkel endale öelnud, et elus pole tal olnud paremat sõbratari kui Sabina.