Читать книгу Olemise talumatu kergus - Милан Кундера - Страница 13

Päeval katsus Tereza (kuigi see õnnestus tal vaid osaliselt) uskuda seda, mida Tomáš rääkis, ja olla lõbus, nagu ta oli olnud senini. Kuid päeval vaos hoitud armukadedus lõi seda metsikumalt lõkkele tema unenägudes, mis lõppesid kõik halamisega, nii et Tomáš pidi ta üles äratama.

Unenäod kordusid nagu teemad variatsioonidega või nagu teleseriaalid. Sageli näiteks naasid Tereza juurde unenäod kassidest, kes hüppasid talle näkku ja lõid küüned naha sisse. Võime nende kohta anda Terezale lihtsa seletuse: kiisu märgib tšehhi kõnekeeles ilusat naist. Tereza nägi end ohustatud olevat naiste, kõikide naiste poolt. Kõik naised olid Tomáše potentsiaalsed armukesed ja Tereza kartis neid.

Unenägude teises tsüklis saadeti Terezat surma. Kord keset ööd, kui Tomáš oli äratanud hirmust kisendava Tereza, jutustas neiu: „See oli suur siseujula. Meid oli umbes kakskümmend. Kõik naised. Me kõik olime alasti ja me pidime ümber basseini marssima. Lae alla oli riputatud korv ja selle sees seisis mees. Tal oli peas laiaääreline kübar, mis varjas tema nägu, kuid ma teadsin, et see oled sina. Sa andsid meile käske. Sa karjusid. Meie pidime marssimise ajal laulma ja kükke tegema. Kui mõni meist tegi kükke halvasti, tulistasid sa teda püstolist ja too naine kukkus surnult basseini. Ja sel hetkel hakkasid kõik naerma ja veelgi valjemini laulma. Aga sina ei pööranud meilt oma pilku ja kui keegi jälle tegi midagi halvasti, lasksid sa ta maha. Bassein oli täis surnukehasid, mis hõljusid otse veepinna all. Ja ma teadsin, et mul ei ole enam jõudu järgmise küki sooritamiseks ja et sa lased mu maha!„

Unenägude kolmas tsükkel pajatas sellest, et Tereza on surnud.

Ta lamas matuseautos, mis oli suur nagu kolimiseks kasutatav veoauto. Tema ümber olid ainult surnud naised. Neid oli nii palju, et tagumine uks tuli lahti jätta ja mõnedel ulatusid jalad välja.

Tereza karjus: „Mina ei ole ju surnud! Mina ometi tunnen kõike!„

„Meie tunneme samuti kõike,„ naersid surnud.

Nad naersid täpipealt samasugust naeru nagu elusad naised, kes olid talle kunagi rõõmuga teatanud, et see on täiesti normaalne, et tal on tulevikus katkised hambad, haiged munasarjad ja kortsud, kuna ka neil on katkised hambad, haiged munasarjad ja kortsud. Samasuguse naeruga olid nad nüüd talle seletanud, et ta on surnud ja et see on täielikult kombes!

Kuid siis korraga oli ta tundnud pissihäda. Ta oli karjatanud: „Kuid ma tahan ju pissida! See on tõend, et ma pole surnud!„

Naised olid jällegi naernud: „See on normaalne, et sa tahad pissida! Kõik need tunded jäävad sulle veel kauaks. Nagu siis, kui kellelgi amputeeritakse käsi ja ta tunneb veel kaua, et see on tal alles. Meil ei ole enam pissi ja ometi tahame ka meie pidevalt pissida.„

Tereza surus end voodis Tomáše vastu: „Nad kõik sinatasid mind, nagu oleksid nad mind tundnud sündimisest saadik, nagu oleksid nad olnud minu sõbrannad, ja ma tundsin õudust, et ma pean juba nende seltsi jääma igaveseks!„