Читать книгу Olemise talumatu kergus - Милан Кундера - Страница 17

Kui Tomáš lükkas šveitslase pakkumise tagasi peaaegu ilma kaalutlemata, siis tegi ta seda Tereza tõttu. Ta eeldas, et Tereza ei tahaks ära sõita. Muide, nad saatsid okupatsiooni kõik esimesed seitse päeva mööda mingis ekstaasis, mis sarnanes peaaegu õnnega. Tereza oli fotoaparaadiga tänavatel ja jagas ülesvõtteid välismaa ajakirjanikele, kes neid soovisid. Kord, kui ta hakkas liiga jultunult pihta ja pildistas lähedalt ohvitseri, kes sihtis revolvriga inimesi, vahistati ta ja teda peeti öö otsa kinni Vene saatkonnas. Nad ähvardasid Terezat, et nad lasevad ta maha, ent vaevalt oli ta välja pääsenud, kui ta läks uuesti tänavale ja pildistas jälle.

Seepärast oligi Tomáš üllatunud, kui Tereza talle okupatsiooni kümnendal päeval ütles: „Aga mispärast sa tegelikult ei taha ära Šveitsi sõita?„

„Ja mispärast ma peaksin sinna sõitma?„

„Nendel on siin sinuga omad arved.„

„Kellega neil ei ole omi arveid?„ lõi Tomáš käega. „Ütle mulle parem, kas sa oskaksid välismaal elada?„

„Ja miks mitte?„

„Kui ma nägin, kuidas sa olid valmis riskima eluga selle maa pärast siin, kuidas on siis võimalik, et sa võiksid ta hüljata?„

„Sellest ajast peale, mil Dubček tagasi jõudis, on kõik muutunud,„ ütles Tereza.

See oli tõsi: see üldine eufooria kestis ainult okupatsiooni esimese seitsme päeva vältel. Vene armee viis minema riigi esindajad nagu kurjategijad, mitte keegi ei teadnud, kus nad on, kõik värisesid nende elu pärast ja venelaste vihkamine joobnustas inimesi nagu alkohol. See oli vihkamise purjus pidu. Tšehhi linnad olid ehitud tuhandete käsitsi maalitud plakatitega, millel olid pilkavad loosungid, epigrammid, luuletused ja karikatuurid Brežnevi ja tema armee kohta, kusjuures kõik naersid seda nagu analfabeetide tsirkust. Kuid ükski pidu ei saa kesta igavesti. Vahepeal olid venelased sundinud vangistatud riigimehi Moskvas alla kirjutama mingisugusele kompromissile. Dubček naasis sellega Prahasse ja luges siis raadios ette oma avalduse. Kuuepäevase vangistuse järel oli ta omadega nii läbi, et ei suutnud rääkida, ta kokutas, ahmis õhku, nii et keset üksikuid lauseid olid lõputuna näivad pausid, mis kestsid peaaegu pool minutit.

Kompromiss päästis maa kõige halvemast: hukkamistest ja massilistest Siberisse küüditamistest, mida kõik hirmsasti kartsid. Kuid üks asi oli juba selge: tšehhidel tuleb küürutada vallutaja ees, neil tuleb juba alatiseks jääda kokutama, kogelema, õhku ahmima Alexander Dubčeki kombel. Pidu oli otsas. Saabus alanduse argipäev.

Seda kõike rääkis Tereza Tomášele ja mees teadis, et see on tõsi, aga et selle tõe all on veel teine, kõige põhilisem põhjus, mispärast Tereza tahab Prahast ära minna: oma senises elus on ta õnnetu.

Oma elu kõige ilusamad päevad oli ta läbi elanud siis, kui ta oli pildistanud Praha tänavatel Vene sõdureid ja seadnud end hädaohtu. Need olid olnud ainsad päevad, mil oli katkenud tema unenägude teleseriaal ja tema ööd olid olnud õnnelikud. Venelased oma tankidega olid talle tagasi andnud tasakaalu. Nüüd, kui pidu oli läbi, kartis ta jällegi oma öid ja tahtis nende eest põgeneda. Ta oli äratundmisele jõudnud, et on olemas olukordi, milles võib tunda end tugevana ja rahulolevana, ja seepärast ihaldas ta sõita laia maailma lootuses, et võib-olla leiab ta seal taolisi olukordi.

„Ja kas sulle ei lähe korda,„ küsis Tomáš, „et Sabina emigreerus samuti Šveitsi?„

„Genf ei ole Zürich,„ ütles Tereza. „Kindlasti on ta mul seal vähem jalus, kui ta oli mul jalus Prahas.„

Inimene, kes ihkab hüljata paika, kus ta elab, ei ole õnnelik. Seepärast suhtus Tomáš Tereza emigreerumissoovi nagu süüdlane, kes võtab vastu kohtuotsuse. Ta alistus sellele otsusele ja ühel päeval oligi ta koos Tereza ja Kareniniga Šveitsi kõige suuremas linnas.