Читать книгу Olemise talumatu kergus - Милан Кундера - Страница 9

Kuid siis ühel päeval kahe operatsiooni vaheajal kutsus õde teda telefonile. Tomáš kuulis torus Tereza häält. Neiu helistas talle raudteejaamast. Tomáš tundis rõõmu. Kahjuks oli ta samal õhtul lubanud külla minna, nii et ta kutsus neiu enda poole alles järgmiseks päevaks. Kuid vaevalt oli ta toru hargile pannud, kui tegi endale etteheiteid, et polnud neiule öelnud, et tulgu kohe tema poole. Tal oli ju ometi veel aega, et küllaminek ära öelda! Ta kujutles, mida teeb Tereza Prahas kogu selle kolmekümne kuue tunni kestel enne nende kohtumist, ja tal oli tahtmine istuda autosse ja otsida tüdrukut Praha tänavatelt.

Tereza saabus järgmise päeva õhtul, õlalt rippumas pika rihmaga käekott; ta näis Tomášele elegantsem kui viimasel korral. Käes hoidis neiu paksu raamatut. See oli Tolstoi „Anna Karenina„. Neiu pidas end ülal lõbusalt, koguni veidi lärmakalt, ja katsus mehele mõista anda, et on Tomáše poole tulnud juhuslikult, tänu erilisele juhusele: tema viibib Prahas ametialastel põhjustel, juhtumisi (tema seletused olid väga segased), et leida siin endale töökoht.

Siis nad lamasid alasti ning väsinult teineteise kõrval kušetil. Oli juba öö. Tomáš küsis temalt, kus ta peatub, et teda autoga sinna sõidutada. Tereza vastas kimbatust tundes, et ta alles otsib endale hotelli ja et tal on kohver raudteejaama hoiuruumis.

Veel eile oli Tomáš kartnud, et kui ta kutsuks neiu enda poole Prahasse, sõidaks too siia, et pakkuda talle kogu oma elu. Kui aga Tereza nüüd mehele ütles, et tal on kohver hoiuruumis, turgatas Tomášele pähe, et tolles kohvris on neiu elu ja et too jättis selle esialgu raudteejaama, enne kui pakub seda talle.

Tomáš võttis koos Terezaga istet maja ette pargitud autos, sõitis raudteejaama, võttis välja kohvri (see oli suur ja hirmus raske) ja viis selle koos neiuga enda poole.

Kuidas siis nii, et ta nõnda äkitselt otsustas, kui ta peaaegu kaks nädalat oli kõhelnud ja ta polnud saatnud Terezale isegi tervitusega postkaarti?

Ta oli sellest ka ise üllatunud. Ta oli tegutsenud oma põhimõtete vastaselt. Kümne aasta eest oli ta lahutanud oma esimesest naisest ja üle elanud lahutuse sellises pidutujus, mida teised tunnevad pulmade pidamisel. Ta oli tajunud, et polnud sündinud selleks, et elada külg külje kõrval mõne naisega ja et ta võib täielikult olla tema ise ainuüksi vallalisena. Hoolikalt oli ta püüdnud kujundada oma elu süsteemi nõnda, et enam iialgi ei saaks ükski naine tema poole kolida koos kohvriga. See oligi põhjus, mispärast tema korteris oli ainult üks kušett. Ehkki see oli küllaltki lai kušett. Tomáš kinnitas kõikidele armukestele, et tema ei saa magama jääda kellegagi ühisel asemel, ja ta sõidutas nad kõik pärast keskööd koju. Muide, kui Tereza viibis esimest korda tema pool ja oli gripis, ei maganud ta neiuga koos kordagi. Esimese öö saatis ta mööda suures tugitoolis, järgmisel ööl sõitis haiglasse, kus tal oli oma kabinet ja seal sohva, mida ta kasutas öövalvete ajal.

Kuid sedapuhku oli Tomáš uinunud neiu kõrval. Hommikul ta ärkas ja märkas, et Tereza, kes veel magab, hoiab tal käest kinni. Kas ta oli sedaviisi hoidnud terve öö? See näis Tomášele raskesti usutav.

Magades hingas Tereza sügavalt, hoidis mehel käest kinni (tugevasti, polnud võimalik ennast sellest pigistusest vabastada) ja hirmus raske kohver seisis kušeti kõrval.

Tomáš kartis oma kätt neiu haardest vabastada, ja et teda mitte äratada, keeras ta end väga ettevaatlikult külili, et saaks seda tüdrukut paremini silmitseda.

Jällegi tuli Tomášele mõte, et Tereza on laps, kelle on keegi pannud pigitatud õlgkorvikesse ja saatnud pärivett ujuma. Pole ometi võimalik lasta korvi ujuda mööda mõnd tormitsevat jõge! Kui vaarao tütar poleks lainetest välja õngitsenud korvi väikese Moosesega, siis ei oleks olemas Vana Testamenti ja kogu meie tsivilisatsiooni! Kui paljud vanad müüdid algavad nõnda, et keegi päästab hüljatud lapse. Kui Polybos poleks oma hoolde võtnud väikest Oidipust, ei oleks Sophokles kirjutanud oma kõige kaunimat tragöödiat!

Tomáš polnud tollal endale aru andnud, et metafoorid on hädaohtlikud asjad. Metafooridega ei maksa mängida. Armastus võib sündida ainukesest metafoorist.