Читать книгу Olemise talumatu kergus - Милан Кундера - Страница 8

Ma mõtlen Tomášele juba mitu aastat, kuid alles eelesitatud arutluse valguses nägin ma teda selgesti. Ma nägin teda, kuidas ta seisab oma korteri akna all ja silmitseb üle õue asuva üürimaja seina ega tea, mida ta peab tegema.

Ta oli kohanud Terezat esimest korda umbes kolme nädala eest ühes väikeses Tšehhi linnas. Nad olid koos olnud vaevalt tund aega. Neiu oli saatnud teda raudteejaama ja oodanud seal koos temaga selle hetkeni, mil ta oli rongile läinud. Kümme päeva hiljem oli Tereza sõitnud tema poole Prahasse. Veel samal päeval olid nad armatsenud. Öösel oli neiul tõusnud palavik ja ta oli jäänud siis gripiga terveks nädalaks tema korterisse.

Tollal oli ta tundnud seletamatut armastust selle peaaegu tundmatu tüdruku vastu; talle oli tundunud, et see on laps, kelle on keegi pannud pigitatud õlgkorvikesse ja saatnud jõge mööda ujuma, et Tomáš selle oma voodi kaldale välja tõmbaks.

Tereza oli jäänud tema juurde nädalaks, enne kui ta oli terveks saanud, ja siis jällegi ära sõitnud oma kodulinna, mis asus kahesaja kilomeetri kaugusel Prahast. Ja tollal oligi kätte jõudnud see hetk, millest ma rääkisin ja mis mulle näib olevat võtmeks Tomáše elu puhul: ta seisab akna all, vahib üle õue asuva üürimaja seina ja mõtleb järele:

Kas ma pean kutsuma Tereza alatiseks Prahasse? Ta kartis seda vastutust. Kui ta neiu nüüd enda poole kutsub, sõidab too siia, et talle pakkuda kogu oma elu.

Või ei peaks ta neiule endast teada andma? See tähendab, et Tereza jääb ettekandjaks ühte kolkalinna restorani ja tema ei näe seda tüdrukut enam iialgi.

Kas ta tahtis, et neiu tema juurde sõidab, või ei tahtnud?

Ta vahtis üle õue asuvat seina ja otsis vastust.

Ta meenutas ikka ja jälle, kuidas neiu oli lamanud tema kušetil; Tereza ei meenutanud talle mitte kedagi tema eelnenud elust. Polnud ta armuke ega abikaasa. Ta oli laps, kelle Tomáš oli välja tõmmanud pigitatud õlgkorvis ja pannud oma voodi kaldale. Tereza oli uinunud. Tomáš oli põlvitanud tema aseme ette. Neiu palavikuline hingamine oli kiirenenud ja oli kostnud ka nõrka oigamist. Tomáš oli surunud oma näo neiu näo vastu ja sosistanud talle läbi une rahustavaid sõnu. Natukese aja pärast oli ta tundnud, et tüdruku hingamine muutus rahulikuks ja tema põsk surus end kogemata mehe põse vastu. Tomáš oli tundnud tema suust õhkuva palaviku peent lõhna ja ta oli seda sisse hinganud, nagu oleks ta tahtnud end täita neiu keha intiimsusega. Ja tol hetkel oli Tomáš kujutlenud, et Tereza on juba palju aastaid tema pool viibinud ja et ta sureb. Mehel oli korraga olnud selge tundmus, et ta ei elaks neiu surma üle. Ta oli heitnud tüdruku kõrvale ja tahtnud surra koos temaga. Sellest kujutelmast härdununa oli ta tol hetkel surunud oma näo padja sisse Tereza pea kõrvale ja jäänud kauaks niimoodi lebama.

Praegu seisis Tomáš akna all ja toetus sellele hetkele. Kas sai see olla midagi muud kui armastus, mis oli tulnud talle nõnda endast teadet tooma?

Aga kas see oli armastus? Tundmus, et ta tahab surra Tereza kõrval, oli ilmselt ülepaisutatud, sest tollal nägi ta toda neidu alles teist korda elus! Kas ei olnud see ainult sellise inimese hüsteeria, kes oma hinge sügavuses on tunnetanud oma võimetust armastada ja seepärast on ta ise hakanud seda tunnet enese ees teesklema? Tema alateadvus oli seejuures nii arg, et ta oli selle komöödia tarbeks endale valinud just tolle kolkalinnast pärit vaese ettekandja, kellel ei pidanuks olema peaaegu ainsatki võimalust tema ellu siseneda!

Tomáš vahtis üle õue asuva maja räpast seina ja tajus, et ta ei tea, kas see oli hüsteeria või armastus.

Ja tal oli kahju, et sellises olukorras, milles tõeline mees oskaks silmapilkselt tegutseda, tema kõhkleb, ja jääb nõnda ilma kõige kaunimast hetkest, mille ta iganes läbi elanud (ta oli põlvitanud Tereza aseme kõrval ja talle oli tundunud, et ta ei elaks üle neiu surma), selle neiupoolsest tähendusest.

Ta sai enda peale tigedaks ja siis turgatas talle pähe, et tegelikult on see täiesti loomulik, et ta ei tea, mida ta tahab.

Inimene ei või iialgi teada, mida ta peab tahtma, sest ta elab ainult üht elu ja ta ei saa seda mitte kuidagi võrrelda oma eelnenud eludega ega parandada seda tulevastes eludes.

Kas on parem olla koos Terezaga või jääda üksi?

Pole ühtegi võimalust, et kontrollida, kumb otsus on parem, sest pole olemas mitte mingisugust võrdlemist. Inimene elab otsekohe esmakordselt ja ilma ettevalmistusteta. Nagu siis, kui näitleja etendaks oma osa laval ilma ühegi proovita. Aga milliseks võib elu siis kujuneda, kui esimene proov elu etendamiseks ongi juba elu ise? Seepärast sarnaneb elu alati visandiga. Ent ka skits ei ole täpne sõna, sest visand on alati millegi kavandiks, pildi ettevalmistuseks, sellal kui skits, milleks on meie elu, on visandiks mitte millelegi, kavandiks ilma pildita.

„Einmal ist keinmal,„ lausub Tomáš saksa kõnekäänu. Mida tehakse ainult korra, seda nagu poleks iial tehtudki. Kui inimene tohib elada ainult üht elu, siis näib, nagu poleks ta üleüldse elanud.