Читать книгу Olemise talumatu kergus - Милан Кундера - Страница 19

Teadmine, et ta on täiesti võimetu, mõjus Tomášele nagu kepihoop, kuid ühtlasi ka rahustas teda. Mitte keegi ei sundinud teda millegi kohta otsust langetama. Ta ei pidanud vahtima vastasasuvate majade seinu ja küsima, kas ta tahab või ei taha Terezaga elada. Tereza oli kõik ise otsustanud.

Tomáš läks restorani lõunastama. Ta oli kurvas tujus, kuid söömise kestel esialgne meeleheide nagu andis järele, nagu kaotas jõu ja sellest jäi järele ainult melanhoolia. Ta heitis pilgu tagasi aastatele, mis ta oli koos Terezaga elanud, ja talle tundus, et nende lugu poleks saanudki paremini lõppeda, kui ta oli lõppenud. Kui keegi oleks selle loo välja mõelnud, siis poleks ta saanud seda teisiti lõpetada.

Tereza oli tulnud ühel päeval tema poole, ilma et ta oleks teda kutsunud. Ühel päeval oli Tereza samal kombel ära läinud. Ta oli kohale sõitnud üheainsa raske kohvriga. Üheainsa raske kohvriga oli ta ka ära sõitnud.

Tomáš tasus arve, väljus restoranist ja kõndis mööda tänavaid, täis melanhooliat, mis muutus nüüd üha kaunimaks. Tal oli seljataga seitse aastat elu Terezaga ja nüüd nentis ta, et need aastad on mälestustes kaunimad, kui need olid siis, mil ta neid läbi elas.

Teda ja Terezat sidunud armastus oli olnud ilus, ent ka kurnav: ta oli pidanud pidevalt midagi varjama, maskeerima, teesklema, parandama, hoidma Terezat heas tujus, teda rahustama, tõestama talle lakkamatult oma armastuse olemasolu, taluma süüdistusi Tereza armukadeduse, tema piinade, tema unenägude põhjustajana, tundma end süüdlasena, õigustama end ja vabandust paluma. See kurnav pingutus oli nüüd kadunud, ent kaunidus oli jäänud.