Читать книгу Olemise talumatu kergus - Милан Кундера - Страница 7

Kui meie elu iga hetk kordub lõpmatuid kordi, siis me oleme naelutatud igaviku külge nagu Jeesus Kristus ristile. Selline kujutelm on hirmus. Igavese naasmise maailmas lasub igal žestil talumatu vastutuse raskus. See on põhjus, mispärast Nietzsche nimetas igavese naasmise ideed kõige raskemaks koormaks (das schwerste Gewicht).

Kui aga igavene naasmine on kõige raskem koorem, siis võivad meie elud selle taustal silma paista oma toreda kergusega.

Kas aga on raskus tõesti hirmus ja kergus tore?

Kõige raskem koorem muserdab meid, me nõrkeme selle all, see surub meid vastu maad. Kuid kõikide aegade armastusluules ihaldab naine, et teda rõhuks mehe keha raskus. Niisiis on kõige raskem koorem ühtlasi ka elu kõige intensiivsema ülesande täitmise kujutis. Mida raskem on koorem, seda lähemal on meie elu maale, seda ehtsam ja tõelisem ta on.

Seevastu põhjustab koorma täielik puudumine seda, et inimene muutub kergemaks kui õhk, lendab kõrgustesse, eemaldub maast, maisest olemisest, muutub ainult poolenisti ehtsaks ja tema liigutused on ühtviisi vabad ja ka tähtsusetud.

Kumma me peame siis valima? Kas raskuse või kerguse?

Mainitud küsimuse tõstatas Parmenides kuuendal sajandil enne Kristust. Tema nägi, et kogu maailm on jagatud vastanditest koosnevateks paarideks: valgus – pimedus, peenus – jämedus, soe – külm, olemine – olematus. Vastandite paari üht poolt pidas ta positiivseks (valgus, peenus, soojus, olemine), teist negatiivseks. Selline jaotamine positiivseks ja negatiivseks pooleks võib tunduda meile lapsikult kerge. Kuni ühe juhtumini: kumb on positiivne, raskus või kergus?

Parmenides vastas: kergus on positiivne, raskus on negatiivne.

Kas oli tal õigus või mitte? See on küsimus. Kindel on ainult üks: vastandid raskus ja kergus on kõikidest vastanditest kõige salapärasemad ja kõige mitmetähenduslikumad.