Читать книгу Olemise talumatu kergus - Милан Кундера - Страница 15

Tereza käitumine oli muutunud ägedaks ja tasakaalutuks. Oli möödunud kaks aastat sellest ajast, mil ta oli paljastanud Tomáše truudusetuse, ja mida edasi, seda hullemaks oli asi läinud. See oli väljapääsmatu olukord.

Kas mees siis tõesti ei võinud loobuda erootilise sõpruse viljelemisest? Ei võinud. See oleks ta laostanud. Tal polnud jõudu, et talitseda himu teiste naiste järele. Pealegi näis see talle asjatu. Mitte keegi ei teadnud paremini kui tema ise, et tema avantüürid Terezat vähimalgi määral ei ohusta. Mispärast peaks ta nendest loobuma? Talle näis see niisama mõttetu nagu siis, kui tal oleks soov jätta jalgpallimatšile minemata.

Kas aga sai veel rääkida rõõmust? Juba hetkel, mil ta tuli ära mõne armukese poolt, tundis ta tolle vastu vastikust ja tõotas endale, et kohtub temaga viimast korda. Tal seisis silme ees Tereza kuju ja et temale mõtlemist vältida, pidi Tomáš end kähku purju jooma. Sellest ajast saadik, mil ta oli tutvunud Terezaga, ei suutnud ta armatseda teiste naistega ilma alkoholita! Aga just alkoholi järele lõhnav hingeõhk oli jälg, mille põhjal Tereza tegi veel kergemini kindlaks tema truudusetuse.

Tomáš oli langenud lõksu: hetkel, mil ta naisi jahtis, kaotas ta nende suhtes himu, ent piisas, kui ta ainult ühe päeva oli olnud ilma nendeta, ja juba ta tõmbas kettal telefoninumbri, et nendega kohtuda.

Kõige parem oli tal olla Sabina pool, sest ta teadis, et too naine on diskreetne ja et ta ei pea kartma reetmist. Sabina ateljee tervitas teda nagu mälestus tema möödunud elust, vallalise noormehe idüllilisest elust.

Küllap ei tajunud ka Tomáš ise, kuidas ta oli muutunud: ta kartis hilja koju minna, sest seal ootas teda Tereza. Sabina oli kord koguni tähele pannud, et Tomáš vaatab armatsemisakti ajal kella ja katsub kiirendada sellega lõpulejõudmist.

Siis kõndis Sabina ihualasti laisal sammul ateljees ringi, jäi seisma molbertitel asuvate pooleldi maalitud piltide ees ja vaatas altkulmu Tomášt, kuidas too kibekiiresti riietub.

Mees oli juba riides, ainult üks jalg oli tal veel paljas. Ta vaatas ringi ja laskus siis neljakäpukile ja otsis midagi laua alt.

Sabina ütles: „Kui ma sind vaatan, on mul tunne, et sa muutud minu piltide igaveseks teemaks. Kahe maailma kohtumine. Kaksikekspositsioon. Tomáš-libertiini silueti tagant kumab läbi romantilise armastaja uskumatu nägu. Või vastupidi: läbi Tristani kuju, kes ei mõtle muule kui oma Terezale, on näha libertiini ilusat, reedetud maailma.„

Tomáš ajas end püsti ja kuulas hajameelselt Sabina sõnu.

„Mida sa otsid?„ küsis naine.

„Sokki.„

Sabina vaatas koos Tomášega toas ringi ja mees laskus uuesti käpukile ja vaatas laua alla.

„Seda sinu sokki pole siin mitte kusagil,„ ütles Sabina. „Kindlasti tulid sa siia ilma sokita.„

„Kuidas ma saanuksin tulla ilma sokita,„ karjus Tomáš ja vaatas kella. „Ma ei käi ju ringi ainult ühe sokiga!„

„See pole välistatud. Sa oled viimasel ajal väga hajameelne. Kogu aeg sa kiirustad kuhugi, vaatad kella ja siis pole ime, et sa unustad soki jalga tõmmata.„

Tomáš oli juba otsustanud, et pistab palja jala saapasse.

„Väljas on külm,„ ütles Sabina. „Ma laenan sulle oma suka.„

Sabina ulatas talle pika valge moodsa suka, suurte silmadega heegeldatud suka.

Tomáš teadis väga hästi, et see oli kättemaks selle eest, et tema oli armatsemise ajal kella vaadanud. Sabina oli soki kuhugi ära pannud. Väljas oli tõesti külm, nõnda ei jäänud Tomášel üle muud, kui alistuda. Ta läks koju ja tal oli ühes jalas sokk, teises pahkluu kohale kokkurullitud valge daamisukk.

Tomáše olukord oli väljapääsmatu: oma armukestele oli ta häbimärgistatud oma armastuse tõttu Tereza vastu, Terezale oli ta häbimärgistatud oma seikluste tõttu armukestega.