Читать книгу Merekultuurilugu. Eesti randade tuletornidest - Peeter Peetsalu - Страница 23

Oiu (Abaja) tulepaak,	Kihelkonna kirik,
sihi alumine meremärk	sihi ülemine meremärk
koordinaadid: 58°22,54’ N	koordinaadid: 58°21,61’ N
21°59,94’ E	22°02’ E
ehitusaeg:	ehitusaeg:
1927, 1938, 1955, 1994, 2000	1254, 1927, 1994, 2000
tulepaagi kõrgus alusest: 18 m	sihitule kõrgus merepinnast: 35 m
tulepaagi kõrgus merepinnast: 18,8 m	tule nähtavuskaugus: 12 M
tule nähtavuskaugus: 11 M

Aegammu saabus saare mees Kihelkonnale ja rajas siinsetele kruusavallidele rannakülad, kus tareuksed olid avatud merelageda poole, aknad aga alati läände. Igiaegadest on saarlase elu olnud seotud suure mere ja kaugete laevateedega. Läänemere avarus kutsus laevu teele. Säilinud kroonika andmetel kuulus saarlastele muinasajal ligikaudu 300 muistse röövlaeva (piratica, pyratica) ja antiikse kaubalaeva (liburna, liburn, liburne) tüüpi alust.^[1.] Teisal teatatakse, et tollal võis Saaremaa ilma idapoolse abita ülemeresõiduks välja panna kuni sada laeva ja kaldalahinguisse oma randa koondada koguni kuni paarsada alust.

Papisaare poolsaar, mida selle paikkonna esmamainimise ajal 1558. aastal veel Papenholmi saarena tunti, jagab Kihelkonna lahe kaheks. Läänepoolset osa nimetatakse Kiirassaareks ehk Loona laheks, idapoolset aga Rootsiküla laheks. Vanadest ürikutest leiab esimesed kirjalikud teated Kihelkonna kohta 1228. aastast Kiligunde nime all. Saksakeelse härrasrahva tarvis oli see Saaremaa lääneranniku koht Kielkond.^[2.]

Saaremaa jagamisel 1233. aastal lõhestati tookordne Kihelkond kolme võimsa võimukandja vahel. Maavaldusi hakkasid liisuheitmise tulemusel haldama Riia piiskop, Mõõgavendade Ordu ja Riia linn. Pisut enam kui paari aastakümne möödudes, 1254. aastal poolitati paikkond nüüd juba ordumeestele alluvaks Suur-Kihelkonnaks ja mõne aja eest kõrgesse kirikuteenistusse seatud Saare-Lääne piiskopi maavaldusena Väike-Kihelkonnaks. On teada, et mõlemad osapooled kasutasid Kihelkonna sadamat. Keskaja alguses oli Kihelkonna üks olulisemaid keskusi Saaremaal. Toona paiknes just siin ka arvestatav sadamakoht. Vähem tähtis polnud asjaolu, et asustusest möödus Saaremaa lääneosa mandri-Eestiga ühendav vana maismaatee.^[3.] Just see, et meresõiduks sobivate sadamakohtade ühiskasutus jäeti kummalegi lepingupartnerile vabaks, oli eelduseks, miks Mõõgavendade Ordu ei püüdnud liita siinset valdust ühtseks suletud tervikuks.

Väike Papisaare poolsaar piirneb põhjas Abaja, läänes Loona ja kagus Lülle lahega. Siitkaudu peetakse kiirpaadiühendust ka meretaguse Vilsandiga.

Fotol Papisaare sadam eelmise sajandi esimesel veerandil.

Esimese maailmasõja eel rajati Papisaarele Tsaari-Venemaa vesilennukibaas. Lennuangaarid ja võimas sadamasild valmisid aastatel 1915–1917.

Fotol Papisaare merelennubaasi hooned, kai ja raudteeharu1930. aastal.

Keskajal tegutses Kihelkonnal Abaja lahe rannas ka sadam. Hilisema maatõusu tagajärjel madaldus vana sadama akvatoorium, mida seetõttu enam kasutada ei saanud. Sellesama ajastu künnisel koondus asustus kolme keskuse ümber. Kihelkonna peamiseks keskuseks loeti Loona-Paju-Kurevere-Odalätsi kogumit. Lõunapoolsem koondus Leedri-Lümanda-Varpe juurde. Kolmas paiknes Kihelkonna loodesopis Undva poolsaarel, praeguse Tagamõisa naabruses. Ühtlasi paiknesid kõigi mainitud asustuskeskuste lähikonnas Kihelkonna parimad sadamakohad. Neist kõige tähtsamaks peeti põlist sadamakohta nüüdse Rootsiküla all, mis kui Saaremaa kõige tormikindlam sadam suutis säilitada oma tähtsuse kogu kauge keskaja vältel. Ent unustada ei tohiks ka sadamaid Tagalahes, Lõmmalas ja Kurevere rannas. Ühtedel andmetel olnud viimane juba vanal ajal arvestatav sõjakate saarlaste peasadamana.^[4.]

Keskajal elas Kihelkonnal uusasukatena mitmel pool rootslasi, keda Saare-Lääne piiskop paigutas hulganisti siinsetele ranna-aladele elama. Rootslaste asulate rajamisega loodeti niimoodi tekkinud erapooletu vöö abil saarlastele sootumaks sulgeda takistamatu merelepääs. Kihelkonna ümbruse kunagisi rootsi asundusi meenutab tänaseni säilinud Rootsiküla, mis siis kandis nime Schwedisches Dorff. Rootslaste asumine Eesti aladele ei olnud sugugi ühekordne ulatuslik sisseränne, vaid nad saabusid meie rannikualadele ja saartele eri paigust ning eri aegadel. Kõigepealt segunesid rootslased eestlastega põhjarannikul ja Saaremaal, kus juba 1731. aasta revisjon ei eraldanud enam sisserännanud rootslasi kohalikest eestlastest.^[5.]

Saaremaa lääneranniku merendusalase tegevuse hoogustumisele aitasid igati kaasa koha looduslikud tegurid. Mitmesuguste merehoovuste ja tuulte kaasmõjul külmub ulgumereäärne Kihelkonna laht üleni suhteliselt harva ning varjulist, laidude taha peitunud Papisaare sadamat kasutati kunagi kogu Saaremaa tähtsaima talvesadamana. Papisaare laevaehitusplatsilt veesati Saaremaa suurimad kahe- ja kolmemastilised purjelaevad, mida hinnati väga kõrgelt Eestis ehitatud aluste hulgas.

Saaremaa rannikult veeti kohalikku lubjakivi Läänemeremaade sadamatesse. Fotol purjelaev Marmor-2 Jaagarahu sadamas 1920. aastal enne järjekordset välisreisi.

Kihelkonna vallavalitsuse 1899. aasta märtsikuine kiri Venemaa päästeseltsi volinikule rahapalvega.

Kogu Soome lahe lukustamisel Peterburi kaitsmiseks etendas meie väikesaarte kõrval väga olulist osa Kihelkonnals dislotseerunud mereväebaas. Loomulikult pidi hüdrograafiateenistus tagama igakülgse turvalise juurdepääsu sõjaväelinnakule ka meritsi. Omapoolse tõhusa panuse tähtsa sõjalise objekti kavandatud valmimiseks andis tollane kuulus arhitekt Aleksander Jeron. Insenerpolkovniku haare oli väga lai, ulatudes kunagise sõjasadamalinna Reveli elutähtsate esindushoonete projekteerimisest kuni Lennusadama ehitustööde juhtimiseni. Polkovnik Jeronile omistati koguni eriline auväärne ametinimetus – строитель маяков Балтийского моря, Balti mere (Läänemere) majakate ehitaja. Ühtlasi määrati ohvitserihärra lisaks veel Peeter Suure merekindluse ülema kohusetäitjaks. Loomulikult hoidis Aleksander Jeron silma peal Papisaare vesilennukibaasi ehitustöödel.

1899. aastast pärinevas kiridokumendis teatab Venemaa päästeseltsi esindaja alampolkovnik Melgunov kojusõidutasu väljamaksmisest hoiatusluubi kiprile August Pihelile.

Esmakordselt 1254. aastal mainitud Kihelkonna Mihkli kiriku torn. Üheskoos Oiu (Abaja) betoontulepaagiga moodustavad need Saaremaa lääneranniku olulise meretähise.

Siit-sealt pärinevatest teadetest on kõlama jäänud vihjed kaugele üle Saaremaa lääneranniku esile küündiva vana luteriusu kiriku torni kasutamisest abistava meremärgina. Meritsi loode- ja põhjasuunast lahte sisenemisel hakkab lahesopis paistma Kihelkonna sale tornikuppel, mida üksiku tunnusliku päevamärgina kaugest keskajast meresõitjate teenistuses teati olevat. Torn ise on aga uuem, püstitatud aastatel 1897–1899. Kõrge tornikiivri tipust kaugele merele nähtav kiriku tornikukk sepistati punakatoonilisest vaskplaadist, mis selleks otstarbeks kangutati lahti karilejooksnud laeva kere küljest. Valmis tagus selle peaaegu varsasuuruse kuke aga vana laevasepp. Isevärki metallkaunistuse tassis üks mees üksinda kirikutorni tippu.^[6.]

Saaremaa vilgas väljaveosadam sai endale 300-meetrise kivimuuli ja selle jätkuna 60 meetri pikkuse kärgkastidest randumissilla.

Fotol Jaagarahu laevasild eelmise sajandi esimesel veerandil.

Arvukate rannasõidualuste kõrval peatusid Jaagurahu kai ääres kauba­aurikud, juhuti möödasõidul vahepeatusteks ka reisi- ja huvisõidualused.

Fotol toimekas sadamaelu Jaagarahu kai ääres 1920. aastal.

Kihelkonna varagootika stiilis ehitatud Mihkli kirikut mainitakse esimest korda 1254. aastal piiskop Heinrichi kokkuleppes Mõõgavendade Orduga. Kaheksa aastat hilisema dateeringuga dokumendis annab aga piiskop Hermann kiriku patronaadiõiguse (kirikuõpetaja valimise õiguse) ordule. Praegune 35 meetri kõrguse torniga pühakoda ei pärine sugugi sellest ajast, vaid arvamuste kohaselt on see ehitatud 14. sajandi keskel, samaaegselt Pöide kirikuga või siis sama aastasaja teisel poolel.^[7.]

Lootsiraamat on meresõitjaile pakkunud võimaluse: kui eemalt hakkab paistma kiriku tornitriip, mis tuleb hoida sihis Oiu ranna edelakaldal kõrguva metsaäärega, siis on tagatud ohutu juurdesõit lahe ankrupaigani.^[8.] Teisalt abistab meremeest Abaja lahe põhjarannikult eile kerkiv 18-meetrine betoonist Oiu tulepaak. Kunagise puittorni asemele valmis 1955. aastal kaheksatahuline päevamärk, mida kohalik rannarahvas selle asukoha tõttu samamoodi Abaja tulepaagina tunneb.^[9.] Sihis poolteist miili eemal asetseva kirikutorniga moodustavad need üheskoos Kihelkonna sihtmärkide meretähise.

Kirikutorn oli sihi ülemise navigatsioonimärgina käibel keskajast, sihi funktsioone hakkas see aga täitma alates 1927. aastast seoses kohaliku lubjakivi väljaveosadama käikuandmisega.^[10.]

Kihelkonna kirik köidab tähelepanu veel seetõttugi, et iidsel pühakojal on Baltimaade ainus kirikuhoonest eraldi asetsev kellatorn (õieti küll kellamaja). Pisut eemal, mäenõlval paiknevat vanaaegset sakraalset kõrvalehitist seostakse ammuse katoliku kloostriga. Kirikukellad paiknesid tornis aga juba 1638. aastast kuni kiriku läänetorni ehitamiseni 1899. aastal.

1920. aastate lõpul paigaldati navigatsioonimärgina toimiva Kihelkonna kiriku torniaknale sihi ülemise tähise nähtavust märgatavalt parandav gaasiseade. Ometi avaldati leheveergudel mõne aasta pärast rahulolematust Kihelkonna sihtmärgi suhtes. Kirjanik Aadu Hint kurtis paljude meresõitjate nimel tõsiseid vajakajäämisi meremärkide korrashoius. Lähinaabruse Vilsandi akvatooriumi on kaugsõidukaptenid ristinud hirmuäratava nimega – laevade haud.

Sadade küüditatute ebainimlikku Siberi-teed võõraste püssitikkude vahel jääb meenutama Jaagarahu sadamasse paigaldatud lihtne mälestuskivi.