Читать книгу Merekultuurilugu. Eesti randade tuletornidest - Peeter Peetsalu - Страница 33
ОглавлениеVanuselt maailma kolmas pidevalt tegutsev tuletorn Kõpu poolsaarel hoiatab meretee ohtude eest. Tornimäe veerel paiknev massiivne nn Kõpu paks võimaldab meremeestel Eestimaa rannikule liginedes juba varakult oma aluse täpse asupaiga kindlaks teha.
Kõpu tuletorn
koordinaadid: 58º 54,96’ N
22º 11,98’ E
ehitus- ja rekonstrueerimisaeg: 1531, 1805, 1990, 2001
tule nähtavuskaugus: 26 M
tuletorni kõrgus alusest: 36 m
tule kõrgus merepinnast: 102 m
Meie rannikuvetes paikneb ligikaudu 1500 meresaart. „Meretagune maa“ Hiiumaa, saagade Dagaithi oma 989 km² pindalaga on suuruselt teine Eestimaa saar. Ajalooallikais mainitakse Hiiumaad esmakordselt 1. oktoobril 1228 ehk aasta pärast kogu Eesti alistamist Saksa-Taani vägede poolt. Rooma kuninga Heinrich VII läänistuskiri Saare-Lääne piiskopile Gottfriedile teab pajatada järgmist: „Quadam insula deserta, quae dicitur Dageida“ – „Üks tühi saar, mida kutsutakse Dageida“.[1.] Saart nimetati inimtühjaks veel 13. sajandi teisel poolelgi.
Kirjanik Aino Kallas on oma jutustuses „Reigi õpetaja“ kujutanud seda imepärast lummavat saart nii: „Kaardil on Hiiumaa nende neljakandiliste timpsaiade sarnane, mida müüakse Tallinna turul. Reigi kohal ajab rand kaugele meresse kaks sarve, mis on Kõpu ja Tahkuna neemed. Sääl nende sarvede vahel on tume metsasaar, otsekui muhk härja otsaesisel ning saare nimi on Kõrgessaare.“[2.]
Kõrgessaarest vaid kümmekonna kilomeetri kaugusel loodes asub kurikuulus Hiiu madal, nimetatud ka Suurrahu ehk Neckmansgrund, rahvapäraselt Näkman. Sellel Hiiumaast loodesse jääval ligi 50 km² pindalaga paemadalikul paljastuvad tugeva lainetuse korral ohtlikud karid. Hiidlaste rahvapärimuse kohaselt elavat Suurrahul merekoer, kelle ulgumine pidavat laevu madalikule meelitama. Suurrahu lähedalt möödub ka Läänemere elava liiklusega tähtis rahvusvaheline laevatee, mistõttu pole mingi ime, et aastate jooksul on Hiiu madalal üsnagi palju aluseid oma lõpu leidnud. Ikka on Hiiu madalat laevameeste kõnepruugis Suureks Rahuks ehk Rauamäeks kutsutud, sest seal on merepõhjas palju hukkunud laevade rauda.[3.]
Lisaks saare esialgsetele nimekujudele Dageida ja Dageyda on käibele läinud ka saksakeelne Dago. 1563. aastast kuulus saar Rootsile ja sellest alates on Hiiumaal rootsikeelne nimi Dagö, mis tähendab päevasaart.
Selleks, et merel paremini orienteeruda, tuli navigeerimise hõlbustamiseks meelde jätta rannajoone silueti omapära. Sel põhjusel ongi randadesse püstitatud esimesed hiiglaslikud teetähised, meresõitjale olid need aga maamärkideks. Arhivaalides esineb niisuguse märgi nimetusena alamsaksakeelne kennenmerke, kenni(n)ge ja landes kenni(n)ge, mis tähendab tegelikult selle äratundmist märgi iseloomu järgi. Näiteks vilkuva tule või torni väliskuju põhjal. Märksa vanemate meremärkidena on käibel kennenmerke-tähistus. Maamärkide puhul kasutati lisaks nimetusele kennenmerke ka ladina keelest laenatud nimetust piilar (alamsaksa piler, rootsi pelare) ja friisikeelse laenuna nimetust paak (alamsaksa bake või baken). Mereteetähisena on paak jäänud meie keelekasutusse nüüdisajani (tähistades lihtsa ehitusega kõrget kaldamärki; tulepaagid on harilikult varustatud veel plinktuledega). Kõpu massiivne torn oli oma originaalnime kohaselt samuti kenni(n)ge, ehitatud niisiis hästi äratuntavaks orienteerumis- või maamärgiks.[4.]
Kõpu paks
Just Suurrahu oli meie randadele kõige esimese tuletorni rajamise üks peapõhjusi. Hiiu madala ohtude eest pidi möödasõitvate aluste kapteneid hoiatama eelkõige Kõpu tuletorn, millele 19. sajandil lisandusid veel Ristna ja Tahkuna.
Küllap heidutasid sagedased laevahukud Dagö ümbruse vetes tollaste valitsejate meelerahu ja head äraolemist. Hansakaupmehed ja -laevnikud teadsid seniste merekogemuste põhjal, et laevasõidu ohupiirkondadesse püstitatud paagid ehk maamärgid on orienteerumiseks hädatarvilikud. Seetõttu on 1490. aasta paiku üritatud Saaremaa piiskopilt luba saada tema valduses olevale Kõpu poolsaarele just seesuguse tähise ehitamiseks. Kahjuks jäi palve tookord vastuseta.
Vanad dokumendid pajatavad: „[1499. aasta märtsi algul] Tallinna raad Saaremaa piiskopile: […] nüüd palume välja anda meie esindajale [Hiiumaa rannas hukkunud laevalt] leitud vaha ja ühtlasi ka piiskopi ning kapiitli poolt lubatud ürik torni ehitamiseks Hiiumaale.“ Sama aasta 19. märtsil saabus Haapsalust Saare-Lääne piiskopilt vastus hansalinn Tallinna raele: „Teie kirjutate tornist, kuid meie lubasime, et võite ehitada piilari, seega massiivse kiviehitise, milles pole ühtegi avaust.“[5.] Samal kuupäeval teatas kapiitel ka piiskopihärra positiivsest otsusest piilari ehitamise kohta.
Piiskop Johannes andis 20. aprillil 1499. aastal kirjaliku loa Tallinna linnale. Hansa Liidu kaupmeeskonna nimel oli seda taotlenud selleks ajaks surnud piiskop Petrus Wetbergilt. Luba saadi tingimusel, et kõik ehitustööd pidid toimuma ehitaja kulul, Saare-Lääne piiskopi talupoegi kahjustamata. Samal aastal maksti Tallinna raekassast 30 marka kodanik Hans Schererile selle eest, et ta käis Hiiumaal piilari ehituskohta välja valimas, ja ehitustööd võisid alata. Veelgi enam, 1499. aasta hansapäev kohustas Revalit püstitama Kõpu poolsaarele tuletorn.
1505. aastal alustatigi volinikust Tallinna raehärra Lambert Ottingki juhtimisel poolsaare keskosa lavajalt kõrgendikult kerkivale San(k)t Andruse (ka Andrese või Hannuse) mäeseljandikule rändrahnudest ja paest tuletorni ehitamist. Töömaa paiknes ligi 70 meetri kõrgusel merepinnast ja hiljem anti sellele nimeks Tornimäe. Laastava katku tõttu ehitustööd seiskusid ja töid jätkati alles 1513. aastal. Õnnekombel meie päevini säilinud arhiivimaterjalidest nähtub, et Kõpu hiiglasliku maamärgi rajamise kogu finantsilise poole võttis enda kanda Tallinna raad.
Taani päritolu ajaloolane ja hilisem ajalooprofessor Paul Johansen (1901–1965) on omaaegse Tallinna Linnaarhiivi allikate põhjal kirjeldanud linna magistraadi määravat osa järgmiselt: „Kui maahärrad ja aadel muretsesid maarahu eest, siis võttis kaupmeeskond omakorda, vähemalt finantsiliselt, enda peale hoolitsemise tähtsamate teede eest. Tallinnas tuli igalt testamendilt ja pärandilt maksta 10 Riia marka ja on teada ka vabatahtlikke annetusi. Selle rahaga ehitati sildu ja parandati teid, et hõlbustada kaupmeeste kaubareise. Tallinn korraldas, ehitas ja maksis aastatel 1514–1526 kinni landkenninge või bake (tuletorni) rajamise Hiiumaal, mis oli Saare-Lääne piiskopi valdustes, ent alates 1470. aastast muretses Tallinn ka meremärkide paigaldamise eest laevateedele.“[6.]
Linnavalitsuse ametnike toetus ei piirdunud ainult ehituskulude katmisega. Alates 1514. aastast hakkas raad varustama tuletorni töömehi ka nende peatoidusega. Objektile saadeti ehitajate toidulaua tarvis soola, heeringat, kuivatatud turska, kuivikuid ja rukkileiba. Kuni 1519. aastani jätkusid ehitustööd raeteenrist ülevaataja Clawes (Klaves) Dalberi (teistel andmetel Dukeri) ja Hans Schereri käe all. Tuletorni ehitustööd kestsid periooditi veerandsada aastat. Mitmed allikad väidavad, et 11,5 sülla kõrguses tuletornis põles lõkketuli juba 1530. aastal, aga Kõpu tuletorni valmimisajaks loetakse siiski 1531. aastat. Ometigi ei rahuldanud püstitatud meremärk vajalikul määral tollase meresõidu kasvavaid vajadusi, seepärast kinnitas Saaremaa piiskop Reinhold von Buxhoevden oma ürikuga 22. jaanuarist 1538. aastast, et uuendatakse ja kõrgendatakse majakat, mis sai valmis Tallinna sadama erimaksu (Pfahlgelder) arvel.[7.]
Kõpu tuletorni ajalugu uurinud Leo Tiik kinnitab, et esialgu ei ehitatud Kõpu Tornimäele hoopiski mitte tuletorn, vaid tunnusmärk. Niisiis oli torn algselt kavandatud eelkõige neemel asuva meremärgina (kenni(n)ge). Ehitustööde käigus rajati aga sedavõrd võimas torn, et meresõitja pidi seda juba paarikümne kilomeetri tagant märkama. Tornile on väga teravmeelselt antud ka hellitusnimi „Kõpu paks“.[8.]
Sedamoodi on seisnud siiani Sankt Andrease (Andruse) mäel kogukas neljatahuline tuleta meremärk – paak –, mille tipus oli ennevanasti paeplaatidest põrandaplatvorm, kuhu võis vajadusel lõkketule süüdata.
Mereõnnetus Tornimäel
Saare-Lääne piiskopi ja Tallinna rae ammusest kirjavahetusest selgub, et veidike aega enne Kõpu tuletorni evitamist juhtus Hiiumaa lähivetes järjekordne mereavarii. Nimelt ajas Danzigist Tallinna suundunud soolalaev 9. augustil 1529. aastal Mardihansu lahes eksikombel randa. Vanade merekaartide järgi teatakse seda Hiiumaa läänerannikul Kõpu poolsaarest lõunas paiknevat meresõiduohtlikku piirkonda Hundswieki nime all. Tollases kirjavahetuses mainiti õnnetuspaigana Hunter-Wiecki lahte, mille madalikel ja karidel on aegade jooksul hukkunud hulgaliselt laevu. Talupojad ruttasid kärmesti merehädalisi aitama, kuid tegelikult teadis kohalikke navigatsiooniolusid suurepäraselt tundev meespere, kuidas lastitud alust hoopiski kindlamini kaldakrunti kinni istuma saada. Nii juhtuski, et lõppkokkuvõttes langes soolalaev hiidlastest vandiraiujate saagiks. Tornimäe rinnakult taamale merele nähtav majakatuli oleks ehk suutnud selle augustikuise mereõnnetuse ära hoida.
Nüüdseks on selgunud, et ammuseid meremehi püüti hoiatada Hiiu madala ohtude eest. Selle tõenduseks on väide, et juba 1564. aastast seisab Kõpu toonane tulepaak kindlalt märgistatuna Antverpenis koostatud Rafaelo Barberini Liivimaa reisikaardil.[9.] 1649. aastal kohandati Kõpu tulepaagi ülaosa lõkkeasemeks: torni põrand tasandati ja platvormile seati metallist põletusrest. Pikka aega oli neljatahulise ülespoole aheneva meremärgi valgustussüsteem äärmiselt primitiivne: koguka tüvipüramiidja torni tippu süüdati kiviplatvormile lahtine tuli. Esialgu tehtigi pimedail öil lõkketuld,[10.] see tähendab, et tornis lõõmas tuleriit vaid öösiti. Põleva tule säilitamine tormistel ja vihmastel öötundidel polnud aga sugugi lihtne ülesanne. Väga tülikas oli ka küttepuude ja söe tarimine kõrgele torniplatvormile. Selle töö hõlbustamiseks paigaldati navigatsioonimärgile käsivints. Kui seni oli vahimees pääsenud üles torni välisküljel oleva köisredeli abil, siis nüüd ehitati samasse puidust välistrepp.
Kõpu tuletorn (turris hollandorum) valmis 1531. aastal. Rootsi piiskopi Olaus Magnuse 1539. aasta merekaardil Carta Marina on Hiiu- ja Saaremaa omavaheline asetus kujutatud 90° pööratuna, kuid meresõidu jaoks tähtis Kõpu tuletorn on kaardistatud täpselt. Kaardi originaal asub Uppsala ülikooli raamatukogus.
Eesti ajaloolase Arnold Soomi (1900–1977) andmeil olevat Tallinna magistraadis 1639. aasta 10. mail arutatud ettepanekut, milles soovitati palgata isik, kes sügisöödel teeks Hiiumaa vana paagi otsas tuld, mis võimaldaks saarest mööda navigeerivatel alustel pilkases pimeduses õigesti orienteeruda.[11.]
