Читать книгу Merekultuurilugu. Eesti randade tuletornidest - Peeter Peetsalu - Страница 29

koordinaadid: 59º 32,09’ N

26º 28,09’ E

ehitusaeg: 1471

päevamärgi kõrgus alusest: 11 m

päevamärgi kõrgus merepinnast: 16 m

Läänemerest Soome lahe kaudu kulgevat vana idateed (Austrvegr) kasutasid paljud meremehed. Itta ja läände suunduvaid aluseid oli hõlbus navigeerida, tarvitades terristilise (maamärkide järgi ja nende abil) kohamääramise metoodikat. Sisuliselt tä­hendas see, et võimalikult sageli tuli silmas pidada rannajoone eripära ja visuaalseid tähiseid. Pealt avatud ja tollal kahtlemata ikka veel üsnagi ebatäieliku ning napivõitu merevarustusega alused ei saanud ohutu laevaliikluse tagamiseks teha muud, kui hoida hästi kalda ligi. Purjelaevamehi ähvardavad tormid, sumune ilm ja halb nähtavus ning pimedus olid need, millest vanal ajal just avamerel tuli hoiduda. Ühtäkki oli siin kolossaalne ehitis kindla maamärgina rannalagedal ja meremehele lausa hoomatavas nähtavuskauguses. Mida siis veel õigupoolest tahta ühelt meie põhjaranniku väikeselt sadamakohalt? Toolse oli igati otstarbekas paik kõigi veesõidukite randumiseks, sest ligipääs lähiümbrusest oli soodne.

Iidse sadamakoha tähtsust rõhutasid ka Toolse sadamast edasi lõunasse kulgenud teed – siinsamas oli Kunda lahte suubuv ammune veeküllane jõgi. Kõik see oli eelduseks, et juba muinasajal kujunes Toolse Virumaa üheks põhiliseks meresadamaks, rannaäärseks kaubitsemiskohaks ja ülisoodsaks võimaluseks meritsi välisühendust pidada. Toolse paremaid päevi ongi seostatud kohaliku rannasadamaga. Arvatavasti võib keskajast tuntud Toolse – nagu ka Mahu – sadamakoha rajamise paigutada juba muinasaegade hämarusse.