Читать книгу Merekultuurilugu. Eesti randade tuletornidest - Peeter Peetsalu - Страница 24

sihi alumine meremärk

koordinaadid: 58º06,28’ N

22º10,78’ E

ehitus- ja rekonstrueerimisaeg: 1921, 1926, 1934, 1996, 2008

tule nähtavuskaugus: 7/3/3 M

tulepaagi kõrgus alusest: 9 m

tule kõrgus merepinnast: 11 m

Sõrve poolsaar ulatub 32 kilomeetri pikkuselt edela suunas kaugele merre napilt kahekilomeetrise Sõrve kaela kaudu. Eraldusjooneks Saare ja Sõrve vahel peetakse Salme jõge, mis on tegelikult ammuaegse mere salm. Nüüdseks on endisest jõest üsna vähe järele jäänud. Ennevanasti olnud samas koguni väin, mis poolsaart Saaremaast lahus hoidis. Sealtkaudu sõitnud läbi ka suuremad alused, nii et see veelahe oli piisavalt sügav tollaseks laevasõiduks.

1934. aastal valminud Lõu monoliitne raudbetoonist tuletorn meelitab kohale hulgaliselt Saaremaa suvekülalisi. Fotol Lõu tuletorn 2009. aasta hilissuvel.

Rahvapärimuse kohaselt olevat Salme jõgi hoopistükkis vanakurja kaevatud, sest just niimoodi kavatsenud ta Sõrve muust Saaremaast lahutada. Saare oma vägimees Suur Tõll rutanud appi, nurjates sarviku pahatahtliku kavatsuse. Täiendavaks ohuks ja äärmiselt ebamugavaks meresõidutakistuseks loeti ka Salme jõesuus peitunud mereröövleid. Poolsaart eraldanud jõe kaudu oli neil oma nobedate alustega suhteliselt hõlbus kiiresti mõlemale poole merele pääseda ja ulatuslikku akvatooriumi hallata.^[1.]

„Sõrve maateaduslikust asendist ida-läänesuunalise merekaubanduse ühel tähtsamal neelukohal – Liivi lahe suudmel – pidi johtuma, et poolsaare rannavetes liikus juba varakult võõraid meresõitjaid. Eriti just tormid ja halvad ilmastikuolud, vähem küll lootused soodsaile kaubanduslikele tehinguile, sundisid võõraid laevu sageli pöörduma Sõrve varjulistesse lahesoppidesse ja sadamapaikadesse ning ootama seal soodsate tuulte saabumist.“^[2.]

Lõu-Anseküla sihi vana alumine meremärk, puitkandelaaber 1924. aastal.

Lõu (Lõo) ehk Lõpe laht on väikelaevade tarvis heaks varjuliseks ankrupaigaks, milles ankur julgesti peab. Madala ja lageda lahe kirderannikul kõrgub Lõu tuletorn. Esialgne tagasihoidlik meremärk oli lihtsalt valgeks lubjatud kivipüramiidile ehitatud puitkandelaaber, mille tuli kõrgus 7,3 meetrit üle merepinna. Tulepaak töötas augusti algusest kuni veebruari alguseni. Kolmevärvilise sageda plinktule roheline tuli oli nähtav 6,8 miili, valge 9,6 miili kaugusele, punane ohutuli teavitas meresõitjaid kardetavate riffide olemasolust 7,4 meremiili taha. Kõige selle eest tuleb tänusõnu öelda mootorlaeva Pirita kaptenile Herman Tõnissoole. Just tema oskuslike näpunäidete kohaselt püstitas poilaeva meeskond 1921. aastal mainitud meremärgi Sõrve poolsaarele. Tublisti ajakohasema automaatlaterna sai Lõu tulepaak viie aasta pärast. Seega pärineb algelise Lõu paagi puitpostile ülesse seatud atsetüleenvalgusti 1926. aastast. Merepinnast 9 meetri kõrgusele paigaldatud ohutule nähtavuskauguseks mõõdeti tule värvusest olenevalt 7–10 meremiili.^[3.]

Nimetatud tulepaak moodustas Sõrve poolsaare Liivi lahe poolsel rannal kõrguva Anseküla kirikutorniga ühtse sihi. Ühtlasi hõlbustasid need sihtmärgid laevameestele sissesõitu Läänemerelt Ariste ja Lõu lahe suudmeosas varitsevate karide vahelt varjuliste laadimiskohtade juurde. Anseküla kiriku tornile ja Lõu tulepaagile paigaldati 1926. aastal atsetüleengaasilaternad.

Ehitusmeister Armas Luige omaenda kavandatud ja püstitatud Lõu betoontuletorni jalamil 1934. aasta südasuvel.

Lõu monoliitne raudbetoontulepaak seisab Sõrve poolsaare läänerannikul juba 1934. aastast. Kümnemeetrise navigatsioonimärgi ehitas insener Armas Luige juhitud Veeteede Valitsuse brigaad väga lühikese aja vältel. Uue tulepaagi lõplikud viimistlus- ja betoneerimistööd jäid seevastu juba järgmise aastanumbri sisse. 1935. aasta kevadel monteeriti tulepaagile külge statsionaarne valgustusseade, mille mitmevärvilist plinktuld nähti 7,6 miili kaugusele merele. Teise maailmasõja ajal sai Sõrve karmide lahingute käigus kannatada ka Lõu tulepaak: raudbetoonist meremärki olid üsna mitmest kohast kahjustanud kahurimürskude tabamused, ent igati modernne tarindmaterjal pidas vastu ja tulepaak jäi vigastustele vaatamata püsima. Seevastu hävis sootuks Anseküla massiivne kivikirik, mille asemele ehitati 1953. aastal 22 meetri kõrgune neljatahuline kivikbetoonist tuletorn.

Täna pole enam uudis, et õige mitmed meie vete navigatsioonimärgid töötasid teatava aja aatomitoitel. Ka Sõrve maakaelale püstitatud tulepaak kuulus nende hulka. Lõu raudbetoontorni 1980. aastatel monteeritud elektriseadmeid toitis vajaliku energiaga tuumageneraator. Pärast radioisotoopgeneraatori demonteerimist olid lühikest aega selle meremärgi toiteallikaks kuivpatareid.

Grupp nõukogude hüdrograafiateenistujaid Sõrve maakaelal asuvat Lõu tuletorni uudistamas 1950. aastate keskpaiku.

Nimetatud aastakümme on jätnud randa väga erilise pitseri ühe tänini veel rannameres lösutava koletusliku rüüstatud laevavraki näol. Neid 1980. aasta ärevaid päevi meenutab üle nelja aastakümne siinsamas Lõu meremärgi majakamehena teeninud Armin Aste juba sootuks rahulikumalt: „Kui Kreeka laev Lõu lahte kinni jooksis, mõtlesin, et nüüd lastakse mind otse sirgelt maha, et tuli on jäänud süütamata. Ometi ma jäin alles, tuli põles, laev sõitis ise kindlustusraha pärast karile.“^[4.]

Alates 1996. aastast funktsioneerib Lõu tulepaak igati nüüdisaegsetelt päikesepaneelidelt saadava elektrienergia varal, ühtlasi on see navigatsioonimärk kaasatud terviklikku seiresüsteemi.^[5.]