Читать книгу Merekultuurilugu. Eesti randade tuletornidest - Peeter Peetsalu - Страница 31
Ammune tähtis sadamapaik
Оглавление1665. aastal määras kindralkuberner Bengt Horn vahetuskaubasadamaks ainult Toolse. Vaevalt küll sellest sättest tollal kinni peeti. Mahu ja Toolse sadama rajamise ametlikuks alguseks peetakse 1766. aastat.[13.] Vana sadamapaiga nimekuju Tulisborg Haf sai 1778. aastast tuntuks eelkõige Tütarsaare elanike vahetussadamana.[14.]
Orduloss käis käest kätte ja varemeiks muutus see ilmselt Põhjasõja päevil. Ent Toolse sadama talitlus jätkus veel hiljemgi, pärast losskindluse tõelist mandumist. 17. sajandil ulatusid Toolse rannasadama sidemed kuni Rootsini, hoolimata sellest, et Tallinn taotles enda haldusse kaubandustegevuse kogu Soome lahel. Seejärel jäi Toolse sadamakoha põhiliseks ülesandeks rannakaubanduse vahendamine.
Veel on teada fakt, et kaubavahetuspaigana tegutses Toolse sadamakoht juba 1756. aastast. Ametlikult lubati tolleaegsetel purjelaevadel Toolses randuda aga alles 63 aasta pärast, seega 1819. aastal. Eesti põhjaranniku ühe hinnatuma sadamakoha populaarsust kinnitavad statistilised andmed: aastatel 1836–1840 sildus Toolses keskmiselt 61 soomlaste alust aastas.[15.]
Toolsel oodati aastasadade vältel pikisilmi Tütarsaare, aga eriti Suursaare laevnikke nende sibulalastiga nn saarlaste pühale vahetuskaupa sobitama. Mälestusi-meenutusi saaremeeste ammustest kaubareisidest on talletanud ka soome kaupmeeste järeltulijad. Aira-Maija Kivelä mäletamist mööda seilati Soome lahe ulgusaartelt pärast kevad- ja sügispüügi lõppu Viru randa. Ühe tünni soolasilkude vastu vahetati kaks rukkeid. Retkele võeti kingituseks Virus eriti soositud tohukala – just nii kutsuti nõrgas soolvees eelnevalt hoitud ja ahjus toorel mahlasel kasetohul või männikoorel küpsetatud hõrgutisi. Puukoor andis kalale eriliselt omapärase maitse. Tegu oli kalaroa valmistamise igivana tavaga, mille poolest olid tuntud eelkõige ulgusaarte elanikud. Viljatoojat eesti talumeest kostitati purjelaeval seevastu ohtrasti viina ja kohviga. Virumaa rannarahva kodudest saadi kingitusena ühes kauneid tekstiilitooteid, head kodusaia ja õunu.[16.]
Omakandimehe Villem Alttoa andmeil lõppenud jaalakaubandus ja Virumaa randlaste ülemerereisid Esimese maailmasõjaga. Teadlase arvates käis viimane Toolse ranna alus Soome lõunaranniku saartel 1916. aastal. Sajanditevanuse kindla läbikäimise tulemusel oli Suursaares igal aluksemihel oma sepra. Sealses kohalikus murdekeeles ei tarvitatud sõna ystävä, mis meie maakeeli just sõpra tähendab. Endise sadama omaaegsele osatähtsusele soome keele vahendajana viitab veel üks omapärane tõik: kõige soomelisemat keelt kõneldi just Toolse ja Karepa külas.[17.]
Toolse kaubavahetuskoht oli meie põhjanaabreile soomlastele tuntud Tuolise nime all. Toolsele olid oodatud ka Tütarsaarelt pärit laevnikud nn saarlaste pühale sõbrakaupa sobitama.
Vanasti öeldi just Toolsel paadi veeskamise puhul: „Anna minna!“ ehk „Las(e) käia!“ Meresõitjate suupärane südamesoov on siit rannast kaugemalegi levinud. Ometi pole välistatud seegi, et vastastikuste tihedate sõbrakaubandussidemete tõttu võidi mainitud väljend (antaa mennä) kunagi märkamatult omaks võtta laenuna virumaalaste põhjanaabrite keelepruugist.
