Читать книгу Merekultuurilugu. Eesti randade tuletornidest - Peeter Peetsalu - Страница 25

sihi ülemine meremärk

koordinaadid: 58º05,90’ N

22º13,88’ E

ehitus- ja rekonstrueerimisaeg: 1953, 1961, 1994, 1996, 2005, 2007

tule nähtavuskaugus: 7 M

tuletorni kõrgus alusest: 31 m

tule kõrgus merepinnast: 44 m

Muistend pajatab, et ükskord ennevanasti pidanud Sõrves saarlaste vägimees Suur Tõll vaenlastega sõda. Hirmsas lahingutuhinas keerutanud kangelane vankrit kõrgel pea kohal. Tugeva hoo tõttu eraldus sõiduriistalt ratas ja jooksis kõva „leiliga“ Liivi lahte. Murdekeeles tähendabki see sõna väga kiiret liikumist. Kohta, kuhu Suure Tõllu kätte sattunud tavapäratu sõjavahendi ratas lõpuks merevette plartsatanud, hakatud Leeltserahuks kutsuma. Siinkohal jääb üle vaid imestada meie merefolkloori vaimukust ja leidlikkust.

Anseküla lähistelt ulatub merre kaldariff, mille äärel takistab laevasõitu kivikarine Leeltserahu. Sõrvemaa põhjapoolse kihelkonna Anseküla (vanemate allikate järgi Anszkulli) elanikud on alati merega arvestanud. Koduõuealune meri andis teatava vabaduse, aga tõi kohalikule rahvale ka ränki kohustusi. „Palju kurtmisi kuuldub korralkäimise koormise üle. Sääre kalurid kaebavad veel selle üle, et valitseja sundivat neid kõige paremal kalastusajal mõisa sõnnikuveole, mistõttu neile sündivat suuri kahjusid. Viimase katoliikliku piiskopi Joh. Münchhauseni ajal, kes oli ühtaegu ka Kuramaa piiskopiks, pandi sõrulastele uus koormis korratöö alusel: nad pidid andma paate ja mehi mere kaudu ühenduse pidamiseks Kura- ja Saaremaa vahel.“^[1.]

Sõrve kaela muistsete leetseljakute ja rannavallideni ulatuv kodumeri võimaldas kahtlemata kontakte muude meretaguste maadega. Ja siinnegi rihvane maanukk äratas meritsi saabunus siirast huvi.

Anseküla-Lõu tulesihi ülemise majaka uue torniosa paigaldamine 2007. aastal tornkraana abil. Senine, 1953. aastal valminud kivikbetoonist tuletorn vajas lisakõrgendust.

Oma terava torniga oli Anseküla kirik ühe olulise maamärgina hästi kaugele nähtav. Algne pühakoda, mis kandis ristimiskabeli nime, püstitati Kärla abikirikuna umbes 1300. aastate paiku. Kaks ja pool sajandit hiljem, pärast põhjalikke ümberehitusi, nimetab kroonikakirjutaja hoonet juba Jämaja abikirikuks.

Rootslaste valitsusaja algul, 1650. aastate aegu, mil terve Saaremaa oli Kuressaare krahvkonnana Liivimaa kuberneri (hilisema kindralkuberneri) krahv Magnus Gabriel De la Gardie’ (1622–1686) valduses, kavatseti elustada Sõrve kaubasadamana. Asjakohased uurimused kinnitasid, et Sääre sadamat peeti kogu Läänemere idakaldal üheks paremaks ja tormikindlamaks ning samas ka piisavalt sügavaks, et vastu võtta enam kui 100 säilituslasti mahutavusega aluseid. Lisaks tagas omaaegsetele laevameestele teataval määral ohutu meresõidu ka 1646. aastal valminud esimene algeline Sõrve tulepaak.

Bussipeatus Anseküla sihi ülemise tule­torni juures.

Aastast 1850 pärinevate teadete järgi oli Anseküla kirik sedavõrd armetus seisukorras, et pühakoda loeti Baltimaade kõige viletsamaks kirikuks.^[2.] Leidub ülestähendusi, et kitsavõitu madalates ja umbsetes õhutamata kirikuruumides olevat pastorihärrad jutluse ajal kantslis lausa minestanud.^[3.]

Maarja kiriku põhjalik ümberehitus võeti ette 1864. aastal. Tollane neogooti stiilis pühakoda säilis identsena kuni Teise maailmasõjani, mil see keskaegne kivikirik 1944. aastal sõjatules täielikult hävis. Erialateadlased osutavad tähelepanu Anseküla ainulaadsele ristimiskivile. See rariteet pärineb karmis sõjas purustatud Anseküla kirikust. Kivi tahke ehib kaks rida kurje vaime kehastavaid fantastilisi loomi ja muid olendeid. Kiriku ristimiskivi on lähedane Gotlandil juba 14. sajandil levinud nn fröjel-kivide kaunistuseks kasutatud dekoorile.^[4.]

Kolmekümne kahe kilomeetri pikkuselt avamerre ulatuv Sõrve poolsaar on aastasadade vältel olnud ahvatleva strateegilise tähtsusega. See meelitas meritsi suhtlema. Kitsal rannaseljandikul kõrgunud Anseküla kirik oma pikliku torniga paistis vajaliku maamärgina niihästi Läänemerele kui ka Sõrvemere-poolsesse külge.^[5.] Teatavasti hakkasid kirikutornid kaugelt saabunud laevameestele üsnagi pika vahemaa taha üle mere tippama. See tähendab „ülaosast, tipust, tipuga juba paistma, pisut kätte paistma.“^[6.] Siin aga moodustas atsetüleengaasilaternaga varustatud Maarja kiriku torn Lõu tuletorniga üheskoos koguni Anseküla-Lõu sihi. See on meremeestele hädavajalik sissesõidusiht navigeerimisel avaralt Läänemerelt Lõu (Lõo) ehk Lõpe lahte.

Pärast sõjategevuse lõppemist asuti selle vajaliku navigatsioonimärgi rekonstrueerimistööde kallale. Kapitaalselt purustatud kirikuvaremetesse endise pühakoja läänetorni kohale püstitati alusest 22 meetri kõrgune kivikbetoonist neljatahuline tuletorn. Aastanumbriks kirjutati siis 1953.

Uue, mustvalge Anseküla torni tuli juhatab sihi ülemise valgusmärgina laevameestele teed seitsme miili kaugusele merele. Nõukogude ajal varustati nimetatud Sõrve poolsaare idaranniku tuletorn üldise vooluvõrgu toitel töötanud elektrilise aparatuuriga. Nüüdseks on need seadmed välja vahetatud tublisti ajakohasemate vastu. Anseküla betoontuletorn talitleb aga tervikliku navigatsiooniseire osisena.

Ajapikku sirgus tuletorni lähiümbruse mets sedavõrd jõudsalt, et tornituli ei olnud puulatvade tagant laevameestele enam hoomatav. Seetõttu tuli midagi ette võtta ning 2005. aasta detsembris sai see olukord tehnouuenduste käigus otstarbekohase lahenduse: kogukat meremärki pikendati raudsõrestiktorni võrra ning navigatsioonimärgi must laudis ja moderniseeritud valgusallikas ulatus kenakesti kõrgele latvade kohale. Ent juba kaks aastat hiljem demonteeriti Anseküla sihi ülemisest tuletornist sinna 2005. aastal kõrgenduseks paigaldatud terassõrestik. See metalltarind toimetati helikopteri abil Allirahule uueks tulepaagiks.

1893. aastast pärit Ilumäe kabeli üldvaade ühe trükise esikaanelt.