Читать книгу Merekultuurilugu. Eesti randade tuletornidest - Peeter Peetsalu - Страница 30

1219. aasta suvel randub Tallinnas Taani kuninga Valdemar II Võitja laevavägi ja Põhja-Eestis kinnitavad kanda taanlastest anastajad. Seejärel korraldavad nad retke Virumaale. Järgmisena maabuvad Toolse rannas mungad ülesandega ristiusustada hiljuti vallutatud paikkonna elanikud. Viru kihelkondade vanemad ristitakse ning samas viiakse läbi ka omamoodi rahvaloendus, mille andmed kantakse „Taani hindamisraamatusse“ (ladina k. „Liber Census Daniae“, taani k. „Kong Valdemars Jordebok“). Tänu sellele on tänaseni säilinud 13. sajandi alguse Eestimaa külanimed ja maakondade suurus adramaades. Seejuures on üksikasjad muistsete külatuumikute kohta korrektselt kirja pandud.^[1.]

Toolses asus ka igiammune sadamakoht. 1471. aastal rajati arvatavasti sadama otseseks kaitseks kõigist sakslastele kuulunud lossidest põhjapoolseim, Toolse ordulinnus. Lisaks sadamale pidi linnus kaitsma ordu ja mõisnike tolle aja kohta laialdast merekaubandust mereröövlite ja muude rahurikkujate eest.^[2.] Ka väliseesti teadlane Ago Vallas kinnitab oma artiklis, et „kolmel juhul oli linnus ehitatud sadama juurde (Tallinn, Jägala ja Toolse). Seal elas suviti kaitse­meeskond, kes kindlustas tururahu.“^[3.] Esialgu teati linnust rahukindlusena – Friedeborg. Ordulossi hilisem nimi on ikka olnud Tolsburg (Toelsburch 1493).^[4.]

Sõjaajaloolane Mati Õun on oma raamatus „Vaateid vanemasse mere­ajalukku“ avaldanud täiendavat materjali 1558. aasta augustikuul toimunud sündmustest põhjarannikul. Lääne-Virumaa rannakindlusena oli see „rünnatav ainult lõunasuunast. Kuid Toolse foogt, kuuldes lähiümbruse linnuste langemisest, ei üritanudki oma linnust kaitsta. Ta korjas kokku oma sõja­sulased, laskis laduda vankrile parima osa varast ning läks sulaste ja väärtkraamiga ära Tallinna. Nii ei jäänud venelastele muud vaeva, kui sinna kenasse kahe-kolmekorruselisse mereäärsesse lossi sisse kolida. Kuid Tallinnas jätkus veel võitlusvaimu ja kui seal Toolse mahajätmisest teada saadi, saadeti kohale paar tublit kaaprikaptenit oma laevadega. Need jõudsid linnuse alla öösel, saatsid paatidel maale väikese dessantrühma ja panid laevakahurid paukuma. Vaevalt et venelased paarimeetriste linnusemüüride taga kahuritulest viga said, kuid nende närv ei pidanud vastu ja nad panid jooksujalu linnusest minema.

1930. aastal allutati tuletornid kaitseministeeriumile. Majakameestest said meresideposti madrused ja allohvitserid ning koos sellega muutus ka majakalinnaku personali vastutus riigi territoriaalvetes toimuva eest.

Rahvusvaheliste signaallippude ja vimplite käsitsemine tuli omandada laitmatult, et meresideposti kaudu olla ühenduses mööduvate alustega.

Toolses seadsid end nüüd jälle sisse sakslased, kuid mitte kauaks. Venelased rüüpasid vahepeal kõvasti põletatud viina, said julgust ja tulid linnuse lähistele tagasi. Nad ehitasid mere äärde käepärasest materjalist välikantsi, seadsid sinna suurtükid ja hakkasid linnuse lähedasel ankrupaigal seisvaid laevu tulistama. Kuna väikesed ja nõrgalt relvastatud kaaperlaevad poleks suutnud kaua suurtükitule all olla, laevade lahkumisel aga jäänuks Toolse linnuses olijad blokaadi, laaditi kogu linnuses olev kraam laevadele ja purjetati Tallinna. Äraminekul pandi linnusele seekord tuli otsa, et moskoviidid seal enam pesapaika ei leiaks.^[5.]

Venelased said Toolse linnuse enda valdusse Liivi sõja ajal 1558. aastal. Millal aga suursugune rajatis hävitati, pole teadlaste sõnul praegu veel päris selge. Ühe arvamuse kohaselt lagunes ordulinnus 16. aastasaja lõpul. Teisalt väidetakse, et sõjaline ehitis oli kasutuskõlblik veel koguni Põhjasõja päevil.

Juba muinasajal oli Toolse üks Virumaa põhilisi meresadamaid, tuntud kaubitsemiskoht ranna ääres. Madalaveelise ranniku tõttu viidi last hobustega paatidesse ja paatidega kaugemal reidil seisvatele kaubalaevadele.

Arheoloog Tõnno Jonuks avastas väljakaevamistel Toolse linnuse ammuses väravahoones kultuurkihi, mis pärineb sealsest garnisoniruumist, kuhu venelased Liivi sõja ajal oma sõdureid majutasid. Tegu on niisiis linnuse omaaegsest väravahoonest ümber ehitatud pääslaga, millest on säilinud esialgne palkpõrand. Jonuksi sõnutsi paigaldati põrand arvatavasti 1560. aastate paiku. Huvitaval kombel leiab terane vaatleja tänagi põrandaplankude esmase järjestuse. Kaevetöödega leitud arvukad potikillud ja loomaluud viitavad kindlalt sellele, et vana ordulinnus on tõepoolest olnud sõdurite elupaik.^[6.]

Arhiiviandmed kinnitavad kunagi ammu siinmail rännanud saadikute tähele­panekuid. Haagis ilmunud Anthonis Goeteerise trükis kajastas Hollandi saatkonna reisiaruannet Venemaale aastatel 1615–1616. Meritsi Tallinna saabunud kõrgete aukandjate teekond viis neid muu hulgas meie põhjaranniku ühte asustatud sadamakohta: „Järgmisel päeval söödi lõunat Toolse lossis, mis mainitakse olnud tol ajal rohkesti suurtükkidega varustatud riigilinnus.“^[7.] Omaaegseid tagasihoidlikke olusid arvestades oli Toolse valvatud-kaitstud sadamapaigana hädatarvilik veel sellegi jaoks, et suursugused reisiseltskonnad saaks siin, nagu mõisateski, väsinud küüthobuseid vahetada. See oli nigelatel postimaanteedel rändamise üks eeltingimusi.

Soodus randumiskoht ja viljarikka Virumaa ammuse merevärava hea asupaik põhjarannikul soodustasid kahtlemata väliskontakte veetee kaudu. Lennart Meri oskab Soome etnograaf Kustaa Vilkunale toetudes täpsustada: „Alepõllundusele olid jõukohasemad kidura võserikuga paepealsed alad, kus ei kasvanud võimsat metsa. Koos jõukusega kandus Virumaale muinaslaevanduse raskuspunkt, koos laevateedega Kalimeeste poeetiline kajastus Kalevi-muistendite näol. Sellest ajast pärineb ka Toolse nimetus, mis vanasti kõlas veidi teisiti: Toolisen. See oli laensõna, mis gooti keeles tähendas aujärge, kohanimena aga valitsemispaika või keskust.“^[8.] Ühtlasi olevat see vana toponüüm üks meie väheseid mälestusmärke muinasgootide läbirändest ja selle sündmuse kaudu dateeritav, eelkõige muistse veeteedeäärse randumiskoha tõttu.

Akadeemik Vilkuna on täheldanud mõndagi huvitavat: „Eriti tähtis sadam on olnud suursaarlaste vahetuskaubanduskoht Tuolinen (eesti k. Toolse) – Tolsburg. Sinna ehitati 1471 loss […], mis oli halduspaigaks Saksa ordu foogtile. Kuuldavasti pidi too feodaalaegne kõrge haldusametnik ka ühe ülesandena kaitsma sealset rannikut mereröövlite rünnakute eest. Sellele keskaegsele teabele on täiendusena huvitav lisada oletus, et tõenäoliselt juba sakslaste anastusretke eel on samas kohas asetsenud mingisugune Eesti ranniku halduskeskus. Sellele viitab eesti-soome nimi Toolse (<*tõlisen, nom tõlinen) – Tuolinen (<tõlinen). See nimi on häälikuseaduslik laen trooni märkivast vanast sõnast, mille algupärasteks esindajateks on muinasvene stol ’laud, kroon’, gooti stols ’kroon’, muinasrootsi stol ’tool, kroon’. Toponüümides tähendab sõnaosis „tool“ otseselt teatavat halduspaika, näiteks vene­keelne stol või stolitsa ’pealinn’. Toponüüm Toolse-Tuolinen pärineb igal juhul sakslaste vägivaldse sissetungi eelsest ajast.“^[9.]

Keskaegne Tuolinen kujunes ka soomlastele üheks randumispaigaks, kus oli neil võimalus vahetada kala, võid, karusnahku ja rootsi rauda. Soome kalurite ja eesti talupoegade traditsioonilised kaubareisid leidsid aset regulaarselt kaks korda aastas – jaani- ja mihklipäeva paiku.^[10.] Kohaliku sadama naabrusse kerkis kaluriasundus, mida esmakordselt mainiti 1425. aastal kujul Tholis.^[11.] Tollal oli Toolse Suursaarelt meritsi saabunud inimestele, eriti aga saare idarannal asetseva Kiiskinkylä asukatele tähtsaks vahetussadamaks.^[12.] Eesti põhja­ranniku rannasadamate osatähtsusest annab tunnistust ka Karl XI nõue, et väikesed Virumaa sadamad tuleb säilitada „nagu senini“.