Читать книгу Merekultuurilugu. Eesti randade tuletornidest - Peeter Peetsalu - Страница 32

Ammusel ajal seisis Toolse sadamapaigas riigiteenistujana kroonu huvide kaitsel tolliametnik. Siinsele rannale andis tõelise näo kohalik sadama­kõrts, mille kohta on teada, et trahter asutati sajakonna aasta eest lausa linnuse vahetusse lähedusse. Sadamale nii ainuomase läbikäimiskoha ellukutsumise tingis arvukate saaremeestest kaubitsejate saabumine ja küllaltki suur tollane Toolse külaelanike arv. Kaarel Vimberk meenutab murdekeelse mälestuskatke vahendusel oma kodurannast, et „vanal ajal ehittas moisnik (Toolse lossi) müüride juure maja, sie oli kohe tantsimise tarvis tehtud kortsi juures. Moisnik sai kohe muonameste silgud suomlaste kääst satama pärast muidu. Moisnik andas oma muonamestele aasta silgud ja kui oli silkku vottamas, siis toi korv olut mieleiaks suomlastele. Sene eest sai silgud, et suomlane täma vett liigutas, tämal olivad nisukkesed oigused, täma muidu oma satama ei last.“^[18.] Pärastpoole elanud nüüdseks hävinud kõrtsihoones Lengi Kaarel, vanurist kingseppmeister hüüdnimega Keps Kaarel. Kõrtsiuksed olid alati kõigile avatud, enne kalalkäiku või külmarohu soovi korral. Ikka öeldi siinmail: „Lähme Lipsule sooja!“^[19.]

Toolse linnust on ka mereröövlite lossiks kutsutud. Teel Narvast Stockholmi jooksis 1696. aasta hilissügisel Soome lahes Uhtju saarte lähistel karile Lübecki alus St. Johannes. Pärsiast pärit armeenia kaupmehe Macuta Pauksoni kaubalastiga laev sattus sedamaid Toolse mõisavalitseja Oloff Lunde juhitud kohalike rannaröövlite ohjeldamatu omavoli ohvriks.

Iidset lossi on aegade vältel ilmestanud õige mitmed legendid. Üks nendest jutustab, et ennevanasti, mil igati suursugune lossikompleks alles tervikuna ja alistumatuna rannal kõrgus, oli lossiperemeheks keegi krahvi- või rüütlisoost sakslane. Tema tegelikku nime pole täna enam võimalik tuvastada, aga rahvasuus kutsuti kõrget aukandjat Toolse Hundiks. Vanarahvas mäletab, et mehel olnud tõelise hundi süda ja võsavillemi tavatud kombed. Õel ja tugev nagu hunt kunagi. Tema iseäralikult kurja pilku püüdsid vältida koguni lossipealiku enda sulased ja lähikondlased. Samavõrd hirmuäratavad olid ka mehe teod. Ei vähimatki hõlpu ega halastust temale allunud talumeestele ja kaluritele. Lossi metsikud sõjasulasedki võisid mis tahes hetkel vägivallategudega kohalikku rannarahvast ahistada.

Merenduslukku on lossipealik jäänud eelkõige ebaväärika mehena, kes rannal süüdatud pettetuledega mööduvaid laevu madalikele meelitas, misjärel tõeliselt verejanulise piraadina hõivatud alused oma kuulekate käsilaste ühisjõul paljaks röövis. Anastatud kaubalaevade meeskonnad kadusid sedamaid ja jäljetult. Toolse Hundi vägivaldsetest kuritegudest ei tohtinud midagi avalikuks tulla. Nagu klassikaliste legendide puhul kombeks, võitis lõpuks ka sedapuhku headus kurjuse. Noorukese kalurpoisi Aaru ennastsalgav tegutsemine tormisel merel järjekordse röövretke ajal seadis lõpuks õiguse jalule ning Toolse Hunt koos sõjasulastest kaaskonnaga sai tormimöllus teenitud karistuse.

Tähelepanu väärib veel üks kohaliku rannarahva hulgas talletatud muistend. Selle rahvajutu esmane käsikiri pärineb T. Lepp-Viikmannilt 1894. aastast: „Mõnisada aastat tagasi elas Toolse rüütel oma kindlas lossis ja käis merel ja maal röövimas. Ta kandis nii tihedat raudrüüd. et ükski nool sellest läbi ei tunginud. Tema vastu ei saanud keegi. Isegi Rakvere rüütel olnud Toolse rüütli hirmu all. Ta võttis Toolse lossi alla purjetanud laevadelt meeskonnad vangi ja viis kaubad oma aitadesse.

Saanud piisavalt vanaks, tahtis rüütel endale naist võtta. Sobilikuks kaasaks valis ta välja lähedase Andja mõisaomaniku tütre. Ühel ööl läinud ta sõjasulastega pruuti ära tooma. Pruudile kraabiti kaasa­varaks kokku kõik mõisas olnud vähegi väärtuslikud asjad ning seejärel asuti tagasiteele.

Röövitud mõrsja ei olevat rüütlit sugugi sallinud. Ta nutnud päevad läbi oma silmad üsna punaseks. Rüütel jätnud pruudi esialgu rahule, läinud jälle oma saagihimuliste sulastega röövretkele. Samal ajal aga, kui rüütel saagi peal väljas oli, armunud lossivalitseja preilisse ja leidnud ka palavat vastuarmastust. Noored pidanud plaani põgeneda, kuid rüütel jõudnud ootamatult koju. Tekkinud tüli käigus tapnud valitseja rüütli ja tunnistanud enese lossi pärisperemeheks.

Armunud noored laulatati lossi kirikus. Laulatuse ajal tulnud kirikusse üks väga kole mees suure musta hobuse seljas ning trampinud valitseja hobusekapjade all surnuks. See­järel tõmmanud mees mõrsja enda ette hobuse selga ja kihutanud kiiruga minema.

Kirikulised kohkunud koledasti, sest musta meest peetud surnud rüütliks või koguni vanasarvikuks endaks. Ei juletud hulga aega oimugi liigutada. Kui viimaks meelemõistus tagasi tuli, olid küünlad kustunud ning rahvas lahkunud käsikaudu pimedast kirikust.

Mõni aeg edasi, kui lossis enam ühtegi hingelist ei elanud, kuulnud Toolse inimesed merest kaeblikku kisa. Vanemad inimesed tundnud hääle järgi ära kadunud mõrsja. Kes sel ajal merele läinud, see enam tagasi ei tulnud, vaid jäänud merele saagiks või mõrsjale seltsiliseks.

Nii kestab see tänase päevani. Kunagi ei või olla kindel, kas kostab merelt tormi ulgumine või kadunud mõrsja kaebelaul. Tuleb olla ettevaatlik, ega vanarahvas tühja juttu ei aja.“^[20.]