Читать книгу Merekultuurilugu. Eesti randade tuletornidest - Peeter Peetsalu - Страница 27

koordinaadid: 59º17,40’ N

24º07,35’ E

ehitus- ja rekonstrueerimisaeg: 1955

tule nähtavuskaugus: 8 M

tulepaagi kõrgus alusest: 15 m

tule kõrgus merepinnast: 18 m

Harju-Madise kiriku kellad on helisenud juba üle kolmesaja aasta, sellest ajast peale, kui Pakri lahe kõrgele kaldajärsakule Madisele on rajatud maastikuliselt mõjukas maakirik – Püha Mattiase kirik. See kirik on toiminud ka tähtsa navigatsioonimärgina, mis üle siinse rannamaa meresõitjaile kaugele lahele kätte paistis. Mäherdune imetlusväärne vaatepilt igale meritsi lähenejale. Ehkki praegune 400 istekohaga pühakoda rajati 1764. aastal keskaegsele vundamendile, on Harju-Madise esialgse kiriku saamislugu ja ehitusaasta täpselt teadmata.^[1.]

Rannaastang, kuhu siinne esmane kabelikivi usutavasti juba 15. aastasaja lõpukümnenditel paigaldati, kuulus tollal Padise kloostri valduste hulka. Arvatavasti sarnanes omaaegne sakraalhoone oma välimuse poolest Keila algkirikuga. 1679. aastast ehtis kabelit ka vastne torn. Omal ajal annetas pühakojale tornikella keegi Clas Ramm, ent tornikell valati ümber 1767. aastal. Kooriruum, kiriku pikihoone ja torn said nüüdisajani säilinud kuju 1765. aastate paiku. Väheste 18. aastasajal rajatud kirikute hulka kuuluvana sai Harju-Madise pühakoda mõningaid uusgootikast pärinevaid mõjutusi omakorda veel järgmiselgi sajandil, mil kahjutules hävinud tornikiivrile on anti taastamise käigus 19. sajandile omane välisilme.

Vanarahva hulgas on käibel legend, et kiriku ehitas siinsamas rannas imekombel üle noatera merehädast pääsenud Mattiase-nimeline laevakapten, kes siis oma tõotuse kohaselt pühakoja püstitada laskis. Selle muistse rahvajutu põhjenduseks peetakse kiriku paiknemist omaaegse paese rannapanga pervel. Hoonet lahutab lubjakiviastangust vaevalt kahe meetri laiune kirikumademe-äärne jalgrada. Pühakoja peauks avaneb mere poole. Harju-Madise kirikukantsli kõlaräästast ehib aga sümboolne kujutis, mis ühtaegu meenutab nii laevatüüri kui ka päikest.

Pühakoja kui tähtsa maa- ja navigatsioonimärgi kohta annab detailseid seletusi omaaegne lootsiraamat: „Kaugemal lahe kaldal kõrgustikul SO suunas paistab Madise kirik.“ Aluste sissesõidul Paldiski lahte peab laevamees juhinduma ohutu laevasõidu järgmistest suunistest: „Ida poolt tulles tüüritakse 1/4 miili põhja poolt ümber Pakrimadaliku või tüüritakse madaliku ja Pakrineeme vahelt läbi. Siit hoitakse Suure-Pakri NW-otsal oleva tulepaagi või selle juures oleva kahe üksiku puu koosil kuni Madise kirik ja Paldiski vanakantsi kallas sihti lähevad ning tüüritakse siis kursiga 160º ankrupaigale.

Lääne poolt tulles hoitakse Väike-Pakri põhja otsast 1/2 miili N ning tüüritakse 0-kursiga kuni Madise kirik saare kõrge kalda tagant välja tuleb ja peilungisse 136º läheb; siit tüüritakse Madise kiriku koosil ankrupaiga piirkonda. Sügavat kaldaäärset vett ja hul­ka maamärke kasutades võib üldse hästi hõlpsasti merelt lahte sõita.“^[2.]

Ajalooallikatest Lodenrodena tuntud kirikukihelkond moodustati arvatavasti 13. sajandi teisel poolel. Ent mõne aasta tagune teatmeteos kinnitab ja täpsustab, et ammustes ürikutes on Lodenrode-nimelist endisaja haldusüksust esmakordselt mainitud just 1343. aastal.^[3.] Varasemate kultushoonete teket rannikualal seostatakse rootslastest kolonistidega, kelle siirdumine Eestimaa rannikule algaski samal ajal. Tihtilugu paiknesid nii rannakabelid kui ka nende juurde kuuluvad kalmistud sadamate vahetus läheduses, kus need olid kergesti kättesaadavad palveränduritele, reisijatele, kohalikule rannarahvale ja meresõitjatele. Kõnealuse paikkonna rannakabel asus keskajal mereäärses Laokülas (Laiduscœ), mida on esmakordselt mainitud 1241. aastal. Väike tagasihoidlik rannaküla moodustas sellal koos Ida-Pakri (nüüdse Väikse-Pakri) saarega Keila mõisa haldusse kuulunud rootslaste vakuse (wacke Leiden).

Pakri lahe kõrgele paeastangule keskaegsele alusmüürile 1764. aastal rajatud Harju-Madise Püha Mattiase kirik, Madise tulesihi meresõidutähis 1930. aastal.

Harju-Madise ümbruse vana Kihelkond kandis varem Lodenrode nime, mis pärines auväärselt Lode vasalliperekonnalt, kellele 13. aastasajal kuulusid laialdased maa-alad koos Pakri poolsaare ja saartega. Aastast 1296 pärineb teade Lodede initsiatiivil samasse Lodenrode sadama ja linna asutamise kavatsuse kohta. Praegugi veel suursugusena tunduv üritus ei andnud aga mingeid tulemusi.

Kunstiajaloolane Villem Raam lisab, et Padiset seob Soome lahe põhjakalda ja kogu Läänemere regiooniga veel muugi: „Vesi on looduslikuks liikumiselemendiks ja meritsi kulgesid teiste hulgas samuti pühakodasid rajanud meistrimehed. Padise kloostri ehituskunstis võib professionaalne silm tabada mitmeidki ühisjooni nii 14. sajandi esimesel poolel Hämemaale rajatud Soome ühe kõige suursugusema Hattula Püha Risti telliskivikiriku kui ka Gotlandi keskaegse pühakoja ehitusstiiliga. Varemalt Eestis Ojamaaks nimetatud Gotlandi saare kivikirikud kujutasid endast aga keskaja põhjamaade ehituskunsti väljapaistvaid saavutusi.“^[4.]

Harju-Madise pühakoja torn valmis 1679. aastal. Seitsme aasta pärast (1686) purjetas siitsamast rannast üle Läänemere Rootsi kuninga Karl XI juurde Harju-Madise pastori poeg Bengt Gottfried Forselius (sünd. u 1660, hukkus Läänemerel 16. 11. 1688). Soome päritolu Eesti kooli- ja kirjamees sai tuntuks reformaatorina, kes ühena esimestest kogu Rootsi riigis rajas kuningavõimu toetusel kooli – 1684. aastal avati Tartu lähedal nn Forseliuse seminar. Koos Eesti esimese koolmeistrite kooli asutajaga olid purjelaeva pardal tema kasvandikud Ignatsi Jaak ja Pakri-Hansu Jüri. See suvine reis võeti ette, kummutamaks kuulujutte maarahva õppimisvõimetusest. Igatahes äratasid meie noormeeste oskused kuningakojas tähelepanu. Stockholmist saadi toetust ka koolimajade ehitamiseks, õigustusi senistele taotlustele ja õpiedukuse eest jaganud kuningas „oma käega kummalegi poisile ühe kuldtukati.“^[5.]

Keskaegne tähtis sadamakoht äratas meresõitjate hulgas sedavõrd huvi ja poolehoidu, et 17. sajandil tõusis siinse akvatooriumi ja mereäärse piirkonna tähtsus märgatavalt. 1718. aastal rajati Laoküla juurde laevastikutugipunkt Rogerwiek, millest on kujunenud praegune Paldiski. Linnaõigused sai asustatud punkt 1783. aastal. Aastatel 1706–1712 seisis pühakoda suletuna. Rahvapärimuse järgi hoitud sellal kirikuvõlvide all anastajate sõjaratsusid. Põhjasõja-aegsele rängale katsumusele järgnenud majandustõus aitas ühtlasi elavdada ka kirikuehituslikke jõupingutusi. Kõik see soodustas kiriku kui ühe vajaliku navigatsioonimärgi säilitamise ja hooldamise tarviduse. Ajavahemikus 1765–1773 toimunud põhjalik ümberehitus andis Harju-Madise kirikule barokse ilme, mida kujukalt näitab ka praegusajani püsinud sakraalehitis.

Harju-Madise kirikutorni aknal paiknev latern moodustab 3,2 kaabeltau kaugusel Pakri lahe rannal kõrguva metallsõrestiktorniga koos Madise sihi, mis hõlbustab laevade navigeerimist Paldiski lahes.