Читать книгу Mitte päris surnud - Peter James - Страница 10

Roy Grace vahtis Glenn Bransonile viivu jahmunult otsa. Tavaliselt nii stiilselt riides seersant kandis täna õhtul sinist murumütsi, maika peale tõmmatud halli kapuutsiga dressipluusi, kottis pükse ja tossusid, näol mitmepäevane habemetüügas. Hariliku uusima, parasjagu moes oleva meestelõhna kirbe macho-hõngu asemel oli kuivanud higi hais. Ta meenutas pigem tänavaröövlit kui politseinikku.

Grace ei saanud sõnagi suust, seersant aga heitis talle käed ümber, pigistas teda kõvasti ja surus märja põse vastu sõbra nägu. „Roy, ta viskas mu välja! Jeerum, mees, ta viskas mu välja!”

Kuidagi õnnestus Grace’il sõber majja sisse, elutuppa diivanile manööverdada. Tema kõrvale istunud ja käe ta võimsatele õlgadele pannud, küsis Grace lamedalt: „Kas Ari või?”

„Ta viskas mu välja.”

„Viskas su välja? Mis mõttes?”

Glenn Branson kummardus, küünarnukid kohvilauakese klaasplaadil, ja mattis näo pihkudesse. „See on talumatu. Roy, sa pead mind aitama. See on talumatu.”

„Las ma toon sulle midagi. Viskit? Klaasi veini? Kohvi?”

„Ma tahan Ari juurde. Sammy juurde. Remi juurde.” Sügavad luksuvad nuuksatused algasid taas.

Hetke põrnitses Grace oma kuldkala. Ta jälgis, kuidas Marlon triivis ilmarännust haruldast pausi pidades ja mõttelagedalt suud maigutades. Ta avastas, et maigutab ka ise suud. Siis ta tõusis, väljus toast, kaksas lahti aastaid trepialuses kapis tolmu kogunud pudeli Courvoisier’d, valas konjakiklaasi sortsu ja surus klaasi Glenni jämedate kämmalde vahele. „Joo natuke,” käskis ta.

Seersant hoidis klaasi peos ja piilus seda pisut aega vaikides, nagu otsiks mingit joogi pinnale kirjutatud sõnumit. Lõpuks võttis ta väikese lonksu, seejärel kohe suure sõõmu ja pani siis klaasi käest, pilk sellesse süngelt kiindunud.

„Räägi minuga,” ütles Grace, vahtides Orson Wellesi ja Joseph Cotteni liikumatut mustvalget kujutist teleekraanil. „Jutusta mulle. Räägi, mis juhtus.”

Branson tõstis silmad ja jõllitas samuti ekraani. Ta pomises: „Asi on lojaalsuses, eks. Sõpruses. Armastuses. Reetmises.”

„Millest sa räägid?”

„Sellest filmist,” kohmas Branson. „„Kolmas mees”. Režissöör oli Carol Reed. See muusika. Tsitter. Mõjub mulle iga kord. Orson Welles jõudis varakult tippu, kuid ei suutnud noorusaja edu hiljem korrata, see oligi tema tragöödia. Vaene vennike. Tegi mõned ajaloo parimad filmid. Aga mida enamik inimesi temast mäletab? Et ta oli paksmagu, kes reklaamis šerrit.”

„Ma ei ole sinuga päris ühel lainel,” ütles Grace.

„Nimi oli vist Domecq. Domecqi šerri. Võib-olla. Keda see huvitab?” Glenn võttis laualt klaasi ja tühjendas selle. „Ma olen autoga. Aga sitta kah.”

Grace ootas kannatlikult; rooli ta Glenni küll ei lase. Niisuguses seisundis polnud ta sõpra eales näinud.

Glenn kergitas peaaegu alateadlikult klaasi.

„Kas tahad lisa?”

Uuesti lauaplaati põrnitsedes vastas seersant: „Mul kama.”

Grace kallas talle nelja sõrme jagu. Veidi üle kahe kuu tagasi oli Glenni tulistatud haarangu käigus, mille organiseerija oli Grace – ja mille pärast komissar oli end sestsaadik koledasti süüdi tundnud. Imekombel oli seersanti tabanud 38-kaliibriline kuul teinud võrdlemisi vähe kahju. Pool tolli paremale, ja lugu oleks olnud hoopis teine.

Rinnakorvi alt väikese kiirusega alakõhtu tunginud ümara­otsaline kuul möödus napilt selgroost, suurtuiksoonest, alumisest õõnesveenist ja kuseteedest. See rebis lahti soolikatükikese, mis tuli kirurgiliselt eemaldada, ning vigastas põhiliselt rasv- ja lihaskudet, mis oli samuti operatsiooni vajanud. Kümne päeva pärast lubati Glenn haiglast koju pikale ravipuhkusele.

Järgnenud kahe kuu jooksul oli Grace haarangu sündmused igal viimasel kui päeval või ööl korra mõttes läbi mänginud. Ikka ja jälle. Kogu planeerimise ja ettevaatusabinõude kiuste oli kõik viltu läinud. Ülemused ei olnud teda selle eest kritiseerinud, kuid südames tundis Grace end süüdlasena, sest tema alluv oli haavata saanud. Ja tõsiasi, et Branson oli tema parim sõber, muutis kõik veel halvemaks.

Mis eriti hull, samas operatsioonis oli rängalt vigastada saanud teinegi tema meeskonna liige, äärmiselt nutikas nooruke uurija Emma-Jane Boutwood, kellele sõitis otsa kaubik, mida kinni pidada üritanud Emma-Jane lamas senini haiglas.

Pisut trööstis Grace’i ühe tema hiljuti avastatud filosoofi tsitaat, mis oli talle püsivalt mällu sööbinud. Søren Kierkegaard kirjutas: „Elu saab mõista tagantjärele, kuid elada saab seda ainult ettepoole vaadates.”

„Ari,” ütles Glenn äkki. „Jumal hoidku. Ma ei taipa.”

Grace teadis, et tema sõbral oli ammugi abielumuresid. Selles ametis olid need paratamatud. Politseinike tööaeg oli pööraselt ebaregulaarne. Kui abikaasa polnud just ise politseijõududes ja seetõttu mõistev, tekkisid tõenäoliselt probleemid. Nii juhtus enam-vähem igal võmmil. Need olid võib-olla ka Sandyl, kes ei kõnelnud neist kunagi. Võimalik, et see oligi Sandy kadumise põhjus. Kas naisel oli lihtsalt villand saanud, ta võttis jalad selga ja lahkus? See oli üks paljudest variantidest, mis võis temaga tol juuliõhtul juhtuda. Grace’i kolmekümnendal sünnipäeval.

Eelmisel kolmapäeval üheksa aastat tagasi.

Seersant jõi veel veidi konjakit ja köhis siis ägedalt. Köhimise lõpetanud, vaatas ta Grace’i lohutute pärani silmadega. „Mida ma peale hakkan?”

„Räägi, mis juhtus.”

„Aril sai kõriauguni, vaat mis juhtus.”

„Millest kõriauguni?”

„Minust. Meie elust. Ei mina tea. Ma lihtsalt ei tea,” ütles Glenn enda ette vahtides. „Ta on käinud igasugu enesearenduskursustel. Ma ju rääkisin, et ta muudkui ostab mulle neid raamatuid. „Mehed on Marsilt, naised Veenuselt”. „Miks naised ei oska kaarte lugeda ja mehed ei leia külmkapist toitu üles”, mingit sedalaadi pahna. Vot. Noh, ta läks järjest vihasemaks, et mina jõuan hilja koju ja tema ei pääse kursustele, sest peab lapsi passima. Vot.”

Grace tõusis, valas uue viski ja tajus järsku kanget suitsunälga. „Aga minu meelest oli tema see, kes üldse ärgitas sind politseisse astuma.”

„Jah. Ja nüüd on ta mu tööaegade pärast tige. Mine võta kinni, kuidas naised mõtlevad.”

„Sa oled terane, auahne, püüdled elus edasi. Mõistab ta seda? Kas ta teab, kui kõrgelt ülemused sind hindavad?”

„Kõik see ei huvita teda vist põrmugi.”

„Ole nüüd ikka, mees! Glenn, sa töötasid päeviti turvamehena ja kolm ööd nädalas väljaviskajana. Kuhu, kurat, oleks see sind viinud? Sa jutustasid, et poja sünd oli sulle kirgastushetk. Sa ei tahtnud, et ta peaks koolis sõpradele rääkima, kuidas paps on ööklubis väljaviskaja. Sa tahtsid karjääri, mille üle ta võiks uhkust tunda. Oli nii?”

Branson vahtis tuimalt klaasi, mis oli taas tühi. „Jah.”

„Ma ei saa aru ...”

„Sa pole ainuke.”

Nähes, et naps vähemasti rahustab sõpra, võttis Grace Bransoni klaasi, kallas sinna veel kahe sõrme jagu konjakit ja pistis seersandile jälle pihku. Ta mõtles oma patrullikogemustele, kui tal tuli sageli kokku puutuda kodutülidega. Neid väljakutseid vihkas iga politseinik. Enamasti tähendas see saabumist koju, kus abielupaar sõdis küünte ja hammastega, üks – või mõlemad – pahatihti purjus, ning järgmisel hetkel said sa vaevatasuks ise rusikaga näkku või tooliga obaduse. Kuid sellealane koolitus oli Grace’ile andnud mõningase algteadmise perekonnaõigusest.

„Oled sa Ariga vägivaldselt käitunud?”

„Nalja teed. Mitte iialgi. Mitte iialgi. Eluilmaski mitte,” ütles Glenn rõhuga.

Grace uskus teda; tema arvates polnud Branson võimeline vägivallaks armastatud inimese vastu. Ähvardava kogu varjus peitus erakordselt leebe, lahke ja hell hing. „Kas sul on kodulaen?”

„Jah, meil on Ariga kahe peale.”

Branson pani klaasi käest ja puhkes taas nutma. Natuke hiljem ütles ta väriseval häälel: „Jeerum. Praegu soovin, et see kuul poleks elunditest mööda läinud. Soovin, et see raip oleks läbistanud mu südame.”

„Ära aja.”

„See on tõsi. Selline tunne on. Mida ma ka ei tee, ikka on valesti. Kui töötasin seitse päeva nädalas ööpäev ringi, vahutas Ari vihast, sest ma polnud kunagi kodus, ja nüüd on tal siiber, sest ma olen seitsmendat nädalat kodus. Ütleb, et ma jään talle jalgu.”

Grace mõtles viivu. „See on sinu maja. On sinu kodu sama palju kui Ari oma. Ta võib sinuga kurjustada, aga ei tohi sind välja visata. Sul on õigused.”

„Jah, ja sina oled Ariga kohtunud.”

Seda Grace oli. Ari oli väga veetlev, väga tahtejõuline veidi alla kolmekümnene naisterahvas ega jätnud eales kübetki kahtlust, kelle sõna Bransonite majapidamises maksab. Püksid võisid ju Glenni jalas olla, kuid pähe istuda laskis ta endale küll.

Kell oli varsti viis hommikul, kui Grace tuulutuskapist linad ja teki otsis ning semule varuvoodi üles tegi. Viski- ja konjaki­pudel olid mõlemad üsna tühjad, tuhatoosis oli mitu laiakslitsutud sigaretikoni. Grace oli suitsetamise peaaegu täiesti maha jätnud – pärast seda, kui talle näidati hiljuti morgis paadunud suitsetaja mustendavaid kopse –, aga säärased pikad joomingud mõjusid tahtejõule laastavalt.

Näis, nagu oleks möödunud vaid paar minutit, kui tema mobiiltelefon helises. Ta heitis pilgu elektroonilisele kellale voodi kõrval ja nägi oma jahmatuseks, et see on kümme minutit üheksa läbi.

Teades, et kõne on päris kindlasti töö juurest, lasi ta telefonil veidi heliseda ja katsus toibuda, et mitte vastata liiga oimetul häälel: pea lõhkus justkui oherdi all. Sel nädalal oli ta vanemuurijana valves ja oleks pidanud kella poole üheksast kabinetis viibima, et valmis olla võimalikke esimese astme juurdlusi käivitama. Viimaks vajutas ta kõne vastuvõtmiseks nupule.

„Roy Grace,” ütles ta.

Helistas väga tõsise häälega noor operatiivkeskuse tsiviildispetšer Jim Walters, kellega Grace oli paar korda rääkinud, kuid keda isiklikult ei tundnud. „Komissar, üks Brightoni keskpolitseijaoskonna seersant esitas meile palve, et läheksite Hove’i Dyke Road Avenuele majja, kus on aset leidnud kahtlane surm.”

„Kas teate midagi lähemalt?” küsis nüüd üleni virge Grace, sirutades käe oma BlackBerry poole.

Vaevalt oli kõne lõppenud, kui ta vedas hommikumantli selga, täitis hambapesukruusi veega, võttis vannitoakapist kaks paratsetamooli, neelas alla, napsas ümbrisest veel kaks tükki, paterdas alkoholi ja ihulõhnade järele lehkavasse külalistetuppa ning raputas Bransoni ärkvele. „Luugid lahti, sinu saatanlik terapeut tuli!”

Branson praotas üht silma, mis piilus lau vahelt nagu valkjas vistrik. „Mida perset, mees?” Siis haaras ta kätega peast. „Kurat, kui palju ma eile öösel jõin? Mu pea on täitsa ...”

Grace pakkus talle kruusi ja rohtusid. „Tõin sulle hommikusöögi voodisse. Sul on kaks minutit, et duši all käia, riidesse panna, need sisse võtta ja köögist midagi ampsata. Me läheme tööle.”

„Unusta ära. Mul on haiguspuhkus. Veel terve nädal!”

„Enam mitte. Terapeudi käsk. Ei mingeid haiguspäevi! Sul on tarvis nüüdsama, täna, kohe praegu tööle kobida. Me läheme laipa vaatama.”

Pikkamisi, otsekui teeks iga liigutus valu, ajas Branson end voodist üles. Grace nägi ta kõhulihastel mõni toll nabast kõrgemal ümarat kahvatut märki – sealt oli kuul sisenenud. See paistis väga tilluke. Läbimõõt vähem kui pool tolli. Hirmutavalt tilluke.

Seersant võttis tabletid, kulistas veega alla, tõusis püsti ja tuias bokserite väel pisut ringi, segaduses ilmega ja mune kratsides. „Kurat, mees, mul pole siin midagi peale nende haisvate riiete. Sihukestega ei saa surnu juurde minna.”

„Surnut see ei häiri,” kuulutas Grace talle.