Читать книгу Mitte päris surnud - Peter James - Страница 16

Naine ei olnud lehkama hakanud, mis viitas, et ta polnud veel väga kaua surnud. Ventilatsioon Bishopite magamistoas aitas kaasa, hoides söövitavat augustikuumust tõhusalt vaos.

Porikärbsedki ei olnud veel platsis, aga varsti nad saabuvad. Need putukad haistsid surma lausa viie miili kauguselt. Umbes sama vahemaa tagant nagu ajalehereporterid, neist üks oli juba väravas ja küsitles sissepääsu valvavat konstaablit, kellelt reporteri kehakeele järgi otsustades palju ei pudenenud.

Roy Grace, kapuutsiga valge steriilne paberkombinesoon üll, kummikindad käes ja jalatsitel kilekatted, jälgis teda viivu toa eesaknast. Kevin Spinella, pisut üle kahekümne aasta vana kleenukese näoga mees, lohakalt seotud lipsuga hall ülikond seljas, märkmik peos ja näts suus. Grace oli temaga varemgi kokku puutunud. Ta töötas kohalikus ajalehes Argus ja tal näis olevat arenenud hirmuäratav oskus jõuda kuriteopaika mitu tundi enne politsei ametlikku teadaannet. Kiiruse ja faktitäpsuse põhjal, millega tõsised kuritööd olid hiljuti üleriigilisse meediasse sattunud, oletas Grace, et talle lekitab infot keegi politseist või operatiivkeskusest. Kuid see oli väike mure.

Püsides kleeplindijoonel, mille kriminalistide meeskond oli vaibale vedanud, kõndis Grace üle toa ja võttis ühe telefonikõne teise järel. Ta organiseeris esimese astme juurdlustuppa töö- ja lauaruumi oma loodavale uurijate, trükkijate ja kartoteekijate tiimile ning leppis lisaks kokku kohtumise planeerimisjuhiga, et kavandada käesoleva juurdluse lähtestrateegia. Praegu, kuni kestis kuldne tund, oli iga minut hinnas. Kahtlase surma sündmuspaigale saabumisel võis eduka vahistamise tõenäosus suuresti sõltuda esimese tunni tegevusest.

Siin jahedavõitu toas, mis oli läbi imbunud šiki parfüümi lõhnast, murdiski ta telefonikõnede vahel pead: kas see surm oli õnnetusjuhtum? Öö täis perversset seksi, mis lõppes halvasti?

Või oli see mõrv?

Enam-vähem iga mõrva puhul oli süüdlane üsna kindlasti uurijast rohkem sabinas. Roy Grace’il oli aastate jooksul mõrtsukatega üksjagu pistmist olnud ja üldiselt ei suutnud nad külma närvi säilitada ega rahulikult käituda, mitte kohe pärast juhtunut. Valdavalt viibisid nad seisundis, mida kutsuti punaseks uduks. Adrenaliin möllas, mõtlemine oli segane, nende teod – ja mis tahes kavandatud plaani – nurjas aju keemiliste koostisosade ahelreaktsioon, millega nad polnud lihtsalt arvestanud.

Hiljuti oli ta telekast näinud dokumentaalfilmi sellest, kuidas inimevolutsioon ei jaksanud sammu pidada inimühiskonna arenguga. Maksuinspektoriga silmitsi seistes oli inimestel vaja rahulikuks ja külmavereliseks jääda. Selle asemel käivitusid vaistlikud algelised põgenemis- ja võitlusreaktsioonid – samad reaktsioonid, nagu savannis mõõkhambulise tiigriga trehvamisel. Inimesi raputas võimas adrenaliinisööst, mis ajas värisema ja higistama.

Pikapeale sööst viimaks vaibub. Nii et parim võimalus tulemusi saavutada on kurjategija tabada, kuni too on alles kõrgendatud erutuse seisundis.

Magamistuba ulatus läbi terve maja – sellist maja, nentis ta erilise kadeduseta, ei saa tema endale iial lubada. Ja isegi kui saaks, mis juhtuks küll vaid loteriivõidu korral – ebatõenäoline, sest tal oli harva meeles pilet osta –, ei soetaks ta sedalaadi maja. Ehk mõne mõnusa George’i-aegse häärberi, mille juurde kuulub järv ja paarsada aakrit rulluvat maastikku. Midagi natuke stiilsemat ja väärikamat. Jep. Maahärra Grace. Seda kujutas ta ette. Teadvuse pöörasemates soppides.

Aga mitte säärast priiskavat võltstudorlikku majalasu tõrjuva valgeksvõõbatud müüri ja elektrooniliste sepisrauast väravatega Brightoni ja Hove’i elamupiirkonna kõige hooplevamal tänaval Dyke Road Avenuel. Ei eales. Esialgu oli tema arust maja ainuke pluss garaažis: võrdlemisi kaunilt taastatud ja tolmulinaga kaitstud valge 3,8-liitrine Jaguar Mk II, mis tõestas, et Bishopid polnud siiski täiesti maitselagedad.

Bishopite ülejäänud kaks autot sissesõiduteel ei jätnud sügavat muljet. Üks oli tumesinine 3. seeria BMW kabriolett ja teine must Smart. Nende taga oli majaesisele ümarale kruusatatud alale trüginud kandiline kobakas esimese astme juurdluste buss, märgistustega politseiauto ja veel mitu kriminalistikameeskonna liikme autot. Varsti veereb platsile kollane Saabi kabriolett, ühe riikliku patoloogi, kohale kutsutud Nadiuska De Sancha omandus.

Toa vastasservas, voodist vasakul ja paremal, avanes vaade üle katuste merele, kuhu oli umbes miil maad, ja all aia muruterrassidele, mille keskel – silmatorkavam kui ujumisbassein tagapool – kõrgus ehispurskkaev, tipus Mannequin Pisi koopia, väikest kasvu keerubitaoline pissiv kivipoiss; öösiti kahtlemata kirendavates värvides valgustatud, mõtles Grace järgmist telefonikõnet võttes.

Kõne oli vana kooli uurijale Norman Pottingile, kes polnud meeskonnas just populaarne isik, kuid ühe eelmise eduka juurdluse käigus oli Grace leidnud, et tegu on usaldusväärse tööhobusega. Pottingit juhtumi juurde nõutades käskis ta mehel korraldada kõigi mõrvapaigast kahe miili raadiuses ja Brightonist sisse-välja viivatel maanteedel asuvate turvakaamerate salvestuste hankimine. Ta tellis ka mundripolitseinike rühma vahetus naabruses ukselt uksele küsimusi esitama.

Nüüd pööras ta tähelepanu taas süngele pildile kuninglikku mõõtu kahe sambaga baldahhiinvoodil. Liikumatu naine, käed laiali, kumbki käsi meestelipsuga voodisamba külge seotud, mis paljastas värskelt raseeritud kaenlaalused. Kui mitte arvestada tillukese oranži lepatriinuklambriga peenikest kuldkaelakeed, kullast laulatussõrmust ja piraka teemandiga kihlasõrmust, oli naine alasti, võluvat nägu raamimas pikk punane juuksesasi ja silmade ümber mustad rõngad – küllap naise kõrval lebavast Teise maailmasõja aegsest gaasimaskist, pakkus Grace, mõeldes talle aastate jooksul mõrvajuurdlustes mantraks kujunenud sõnadele.

Mida ütleb laip sündmuspaigal?

Naise varbad olid lühikesed ja tömbid, küüntel murenenud roosa lakk. Riided olid põrandale puistatud, otsekui oleks naine kiiruga lahti riietunud. Riiete seas vedeles luitunud kaisukaru. Peale häbemepiirkonna alabastervalge bikiinikolmnurga oli naine üleni päevitunud, kas tänavuses kuumas Inglise suves või puhkusel välismaal või mõlemat. Täpselt kaelakee kohal ümbritses kaela erepunane sõõr, ülima tõenäosusega kägistamisjälg, mis viitas eeldatavale surma põhjusele, ehkki Grace oli ammugi õppinud vältima ennatlikke järeldusi.

Surnud naist vahtides oli tal raske hoiduda mõtlemast oma kadunud abikaasale Sandyle.

Kas see võis juhtuda ka sinuga, mu arm?

Hüsteeriline koristaja oli õnneks majast minema toimetatud. Jumal üksi teadis, kui palju koristaja oli juba kuriteopaika rikkunud, rebides gaasimaski ohvri näolt ja tormates peata kana kombel ringi.

Suutnud koristajat rahustada, oli Grace temalt veidi infot saanud. Koristaja teada veetis surnud naise abikaasa Brian Bishop nädala põhiliselt Londonis. Ja täna hommikul mängis abikaasa golfiturniiril Põhja-Brightoni klubis – enamikule politseinikele polnud see klubi taskukohane, mitte et golfimäng oleks Grace’i üldse ahvatlenud.

Kriminalistide meeskond oli saabunud tükk aega tagasi ja töötas palehigis. Üks kriminalist oli vaibal käpuli ja otsis kiudusid; teine kattis seinu ja muid pindu sõrmejäljepulbriga; kuriteopaiga vastutav järelevaataja Joe Tindall tutvus tubadega.

Äsja vanemkriminalistiks edutatud Tindall, kes vastutas vajaduse korral mitme kuriteopaiga eest samal ajal, ilmus parajasti komplektina sisustatud vannitoast. Ta oli hiljuti oma naise tublisti noorema tüdruku pärast maha jätnud ja läbi teinud totaalse muutumise. Mehe ümbersünd hämmastas Grace’i ikka veel.

Vaevalt paari kuu eest oli Tindall sarnanenud hullu teadlasega, tal oli vats, turris juuksed ja paksude klaasidega prillid. Praegu uhkeldas ta kiilaksaetud peaga, trimmis kõhulihastega, veerand tolli laiuse habemetriibuga, mis ulatus alahuulest lõua keskele, ja moekate prillidega, mille piklikud nelinurksed klaasid olid siniseks toonitud. Üle hulga aastate jälle naisterahvaga suhtes, oli Grace hiljuti üritanud endagi imagot lihvida. Kuid kerge kadedusega taipas ta, et jääb laheduses Tindallist kaugele maha.

Iga mõne hetke tagant valgustas surnud naist millisekundiks ootamatult ja eredalt välklambisähvatus. Fotograafile, pulbitsevalt heatujulisele hõbehallide juustega pisut alla viiekümneaastasele mehele, kelle nimi oli Derek Gavin, kuulus varem Hove’is foto­ateljee, enne kui koduse digifotograafia maailm tema kasumit kahandas ja sundis pille kotti panema. Ta naljatles mornilt, et eelistabki kuriteopaikadel töötada, sest laipadega ei pea kunagi muretsema, kuidas neid vaikselt istuma või naeratama meelitada.

Seni oli hommiku parim uudis see, et juhtum oli määratud riiklikest patoloogidest Grace’i lemmikule. Hispaanias sündinud, Vene aristokraatide järeltulija Nadiuska De Sancha oli lõbus, ajuti võllahuumorit armastav, aga säravalt andekas.

Grace astus ettevaatlikult ümber naise surnukeha, tundes viivuks pitsitust omaenda kaelal ja edasi kõhukoopas. Sisikond tõmbus pingule. Milline kuradima sadist oli seda teinud? Tema pilk langes tillukesele plekile valgel linal naise jalge vahel. Kas sinna oli valgunud spermat?

Jeerum.

Sandy.

Noorte naiste surm mõjus talle alati rängalt. Ta soovis kangesti, et täna oleks valves olnud keegi teine.

Ühel kullatud, Louis XIV stiili imiteerival öölauakesel lebas telefon. Kuna vanadest harjumustest pole lihtne vabaneda, oleks Grace selle äärepealt pihku korjanud. Uued tegutsemiseeskirjad olid politseinikele hiljuti rõhutanud, et vana 1471 valimise meetodi asemel on telefonidest võimaliku tõendusmaterjali avastamiseks parim viis lasta need tehniliseks uuringuks kaasa võtta eksperdil. Ta hõikas kõrvaltuppa kriminalistile meenutuse, et kõik telefonid tuleb tingimata kokku koguda.

Nüüd talitas ta nõnda, nagu võimalikel kuriteopaikadel ikka toimida tavatses: uitas mõttesse vajunult. Põgusalt püüdis tema pilku efektne moodne maal seinal. Ta piidles kunstniku nime – Helen Steele –, arutledes, kas see on keegi kuulus, ja taipas taas, kui vähe ta kunstimaailmast teab. Ta läks tohutusse komplektina sisustatud vannituppa ja avas klaasuksega dušikabiini, mis oli küllalt suur, et seal elada. Ta silmitses seepi, varnas rippuvaid dušigeele ja šampoone. Kapikese peegliga uks oli lahti ja ta kontrollis tabletivaru. Mõeldes ise pidevalt koristaja sõnadele.

Ärra Bishop on terve nädal ära. Ei old eile õhtu kodu. Mina teab, et teda eile õhtu ei old, sest mina teeb prouva Bishopile õhtusöök. Prouva sõi ainult salat. Kui ärra Bishop on kodu, tahab ärra liha või kala. Mina teeb suur toit.

Nii et kui Brian Bishop polnud eile õhtul siin oma naisega seksimänge mängimas, kes siis oli?

Ja kui too tundmatu naise tappis – siis miks?