Читать книгу Mitte päris surnud - Peter James - Страница 12

Tõotas tulla hunnitu suvepäev, Inglismaal ülimalt haruldane. Isegi kõrgel Downsi küngastel polnud vähimatki tuult. Kell kolmveerand üksteist hommikul oli päike juba suuresti aurustanud kaste Põhja-Brightoni golfiklubi peenutsevatelt griinidelt ja pöetud rohuga aladelt, muutes maapinna kõvaks ja kuivaks, õhku täitis aga värskelt niidetud muru ja raha joovastav lõhn. Kuumus oli nii äge, et lõika või noaga.

Parklas kiiskas kallis metall ja peale juhuslike autoalarmide katkendliku piibitamise oli kuulda vaid putukate suminat, titaani riivet lohkus polümeeril, elektrimootoriga golfikärude vurinat, mobiiltelefonide helinaid, mis kähku vaigistati, aeg-ajalt ka mõne golfimängija summutatud kirumist, kes oli teinud tõeliselt viletsa löögi.

Siit ülalt avanev vaade tekitas tunde, nagu seistaks üsna maailma tipus. Lõunasse jäi terve Brightoni ja Hove’i panoraam: katused, kõrghoonekobar rannapromenaadi Brightoni-poolses otsas, Shorehami elektrijaama üksik korsten ja selle taga La Manche’i väina tavaliselt hall vesi, mis täna säras Vahemere-sinisena.

Kaugemal edelas võis eristada silmapiirivinesse hääbumas mereäärse Worthingi supellinnakese siluetti koos paljude oma eakate asukatega. Põhjas, kui paari kõrgepingeliini mitte arvestada, laius üpris rikkumatu vaade Downlandi rohetavale rohule ja nisupõldudele. Muist põlde olid äsja koristatud, kandilised või ümmargused põhupakid mõjusid tohutu lauamängu nuppudena; teistel toimetasid praegu risti-põiki kombainid, mis paistsid väikestena nagu lastelelud.

Enamik täna hommikul golfiväljakul viibivaid klubiliikmeid olid kõiki vaateid siiski nii tihti näinud, et ei märganud neid enam eriti. Mängijad moodustasid segu Brightoni ja Hove’i spetsialistide ja äriinimeste eliidist (ja nendest, kellele meeldis eliiti teeselda), kenast hulgast daamidest, kellele golf oli saanud elu keskpunktiks, ja arvukatest pensionäridest, peamiselt üsna eksinud moega meestest, kes näisidki siin elavat.

Higistades nagu tema kaasmängijadki, keskendus Bishop üheksanda augu juures mõttes säravvalgele Titleisti pallile, mille oli äsja tiile sättinud. Ta nõtkutas põlvi, jõnksutas puusi ja pigistas kõvemini golfikepi käepidet, valmistudes keppi harjutuslöögiks viibutama. Ta lubas endale alati üheainsa harjutuslöögi; see oli distsipliin ja ta uskus selle järgimisse. Eirates sumisevat kumalast, põrnitses ta pahaselt äkki tema ette maapinnale laskunud lepatriinut. Justkui pikemat peatust kavandades pani lepatriinu tiivad kokku ja sulges kattetiivad.

Bishop proovis meenutada, mida ema oli talle kunagi lepa­triinudest rääkinud. Mingi ebausk, et nad toovat õnne või raha, ehkki Bishop polnud ebausklik, igatahes mitte ülemäära. Teades, et pärast teda kibeleb lööki sooritama kolm mängupartnerit ja mänguseltskond nende selja taga on juba griinile jõudnud, põlvitas ta, noppis oranžikasmusta olevuse kinnastatud käega õrnalt maast ja viskas ohutusse kohta. Nüüd võttis ta asendi sisse, keskendus uuesti, ei teinud välja oma varjust, mis langes otse ette, ega ikka kusagil tiirutavast kumalasest, ja tegi harjutuslöögi. Nätaki. „Juhuu!” hõiskas ta tasakesi.

Hoolimata tõsiasjast, et ta oli täna hommikul klubihoonesse saabudes puruväsinud, oli ta mänginud hiilgavalt. Esimese kaheksa augu järel kolme löögiga plussis: tema paarimees ja kaks vastast ei uskunud õieti oma silmi. Hüva, tema mängutase klubis oli normaalne ja händikäp aastaid püsinud kaheksateistkümnel, kuid täna hommikul tundus neile, et ta on vist küll neelanud säärase õnnetableti, mis tõstis nii tema harilikult väga ranget meeleolu kui ka golfioskusi. Selle asemel, et kõndida ringi endasse süüvinult, tujukana vaikides, oli ta korduvalt nalja heitnud ja neile koguni õlale patsutanud. Jäi mulje, nagu oleks ta vabanenud isiklikust deemonist, keda muidu südames kandis. Vähemalt täna hommikuks.

Kui ta suudaks ainult selle auguga viperusi vältida, lõpetaks ta esimesed üheksa auku suurepärases seisus. Paremat kätt oli piklik puudesalu, täis tihedaid põõsaid, mis kippusid palle jäljetult neelama. Vasakul oli piisavalt lagedat maastikku. Selle auguga tasus alati veidi vasakule sihtida. Aga täna oli ta surmkindel, et põrutab palli otse griinile. Ta astus palli juurde, viibutas oma Paksu Berthat ja suutis seda jälle. Magusaima võimaliku kõksuga tuhiseski pall sirgelt otse, joonistas pilvitu koobaltsinise taeva all kaare ja veeres viimaks griinist vaid mõne jardi kaugusele.

Tema hea sõber Glenn Mishon, kellele lõvilakana pikad pruunid juuksed andsid pigem vananeva rokkstaari kui Brightoni edukaima kinnisvaramaakleri ilme, muheles pead vangutades. „Mida sa ka ei tarbiks, semu, mullegi kuluks see ära!” ütles Mishon.

Brian astus kõrvale, pistis golfikepi tagasi kotti ja jälgis, kuidas paarimees lööma suundus. Üks nende vastane, pisikest kasvu iirlasest hambaarst, kes kandis tugevaid prille ja tutiga Šoti mütsi, rüüpas sõõmu puusal rippuvast nahkplaskust – mida pakkus visalt ka kaaslastele, ehkki kell oli alles kümme viiskümmend hommikul. Teine vastane, Ian Steel, tubli mängija, kellega ta oli juba mitu aastat tuttav, kandis kalli välimusega Bermuda pükse ja polosärki Hilton Head Islandi logoga.

Nende löögid ei saanud talle ligilähedalegi.

Golfikäru krahmanud, sammus ta edasi ja hoidis kaaslastega distantsi, kuna oli otsustanud keskenduda ja mitte lasta lobisemisel tähelepanu hajutada. Kui ta lõpetab esimesed üheksa auku chip’i ja ühe puttamisega, viib see ta uskumatul kombel nelja löögiga plussi. Ta teeb selle ära! Ta oli griinile neetult lähedal.

Natuke üle kuue jala pikk, oli Bishop neljakümne ühe aastase kohta vormis, kõhna ja külmalt ilusa näoga siledalt tahapoole võitud pruunide juuste all. Inimesed mainisid sageli tema sarnasust näitleja Clive Oweniga, mille vastu tal polnud midagi. See oli pigem meelitav; toitis tema mitte just tillukest ego. Alati korrektselt, kuigi toretsevalt riides, oli tal täna hommikul seljas sinine lahtise kaelusega Armani polosärk, jalas šotiruudulised püksid ja laitmatult viksitud kahevärvilised golfikingad ning ees Dolce & Gabbana spordipäikeseprillid.

Tavaliselt poleks tal argipäeval golfimänguks aega jätkunud, kuid kuna ta oli hiljuti valitud selle maineka klubi juhatusse – ja tal oli ambitsiooni presidendiks tõusta –, siis oli oluline näidata end klubi üritustel. Presidendiamet ise ei lugenud talle palju. Tema jahtis tiitliga kaasnevat aupaistet. Põhja-Brightoni golfiklubis oli hea kohalikke sidemeid sõlmida ja mitu tema firma investorit olid liikmed. Mis veel tähtsam, ühtlasi rõõmustas see Katiet, aitas rahuldada naise kohalikke seltskonnaambitsioone, millest Katie iial ei tüdinud.

Katie peas oleksid nagu keerelnud mingist seltskondliku mägironimise käsiraamatust pärit nimekirjad. Saavutused, mille taha üksteise järel linnuke tõmmata. Liitu golfiklubiga (tehtud), pääse juhatusse (tehtud), liitu Rotary-klubiga (tehtud), tõuse oma Rotary-haru presidendiks (tehtud), pääse lastekaitseorganisatsiooni juhatusse (tehtud), heategevusorganisatsiooni Kiikhobu (tehtud). Viimasel ajal oli naine alustanud uut nimekirja, planeeris kümmekond aastat ette, rääkis, et neil tuleks lävida inimestega, kes ühel päeval korraldaksid mehe valimise Ida- või Lääne-Sussexi šerifiks või krahvkonnavanemaks.

Bishop seisatas pöetud rohuga golfiraja neljast pallist esimese juures viisakas kauguses, märgates veidi ennastimetlevalt, kui pikalt tema pall teisi edestab. Lähemale jõudnult taipas ta nüüd, kui osav oli tema löök ikkagi olnud. Palli ei lahutanud griinist kümme jalgagi.

„Võimas,” kiitis iirlane ja küünitas talle plaskut.

Bishop viipas tõrjuvalt. „Aitäh, Matt. Kell on alles liiga vähe.”

„Kas tead, mida ütles Frank Sinatra?” vastas iirlane.

Silmates äkki hajameelselt klubi sekretäri, käbedat endist sõjaväeohvitseri, kes seisis koos kahe mehega klubihoone õuel ja nende poole osutas, pomises Bishop: „Ei. Mida?”

„Ta ütles: „Mul on kahju inimestest, kes ei joo, sest hommikul ärgates ei saa nende päev enam paremaks minna.””

„Ma pole kunagi Sinatra fänn olnud,” tunnistas Bishop, piiludes silmanurgast kolme meest, kes lähenesid hoogsal sammul. „Kerglane ja läila.”

„Selleks ei pea Sinatra fänn olema, et joomisest mõnu tunda.”

Tegemata välja plaskust, mida iirlane talle teist korda pakkus, keskendus ta tähtsale otsusele, milline golfikepp valida. Elegantne oleks olnud kasutada pitching wedge’i ja edasi loodetavasti lühikest puttamist. Aga aastatepikkune põhjalik mängukogemus oli talle õpetanud, et eduseisus tasub arvestada tõenäosust. Ning augustikuu põuasel maapinnal oli hoopis mõistlikum panustada täpsele puttamisele, kuigi ta polnud veel griinil. Puhas roheline griin nägi välja, nagu oleks seda niitmise asemel trimminud vaheda noaga habemeajaja. See meenutas piljardilaua katet. Ja täna hommikul oli libisemine kõigil griinidel tappev.

Ta jälgis, kuidas sinises tuulepluusis ja hallides flanellpükstes klubisekretär seisatas griini vastasservas ja temale osutas. Sekretäri saatvad kaks meest – üks stiilses pruunis ülikonnas pikka kasvu kiilas mustanahaline ja teine halvastiistuvas sinises ülikonnas niisama pikk, kuid väga kõhn valge – noogutasid. Nad seisid liikumatult ja vaatasid. Ta imestas, kes nad sellised on.

Iirlane lõi valjusti vandudes punkrisse. Ian Steel lõi järgmisena, tabades ideaalselt valitud number üheksaga, pall veeremas sihtmärgist paar tolli kaugusele. Bishopi paarimees Glenn Mishon põrutas palli liiga kõrgele ja see langes maha griinist tubli kakskümmend jalga eemal.

Bishop näperdas putterit, otsustas siis sekretärile uhkemalt esineda, libistas selle tagasi kotti ja tõi lagedale pitching wedge’i.

Ta seadis end joonele, pikk kõhetu vari pallile langemas, viibutas keppi soojenduseks, astus ette ja sooritas löögi. Kepi löögipea tabas maapinda liiga vara, paisates üles murumätta, ning ta jälgis heitunult palli, mis põikas tema asukohast lausa täisnurga all punkrisse.

Kuramus.

Liiv tuiskamas, õnnestus tal pall punkrist päästa, aga see maandus sihtmärgist umbes kolmekümmend jalga eemal. Õnnestunud puttamisega veeretas ta palli august vähem kui kolme jala kaugusele ja oli seda auku saades ühe löögiga miinuses.

Nad märkisid üksteise punktid tabelisse; esimese üheksa augu järel oli ta ikkagi väärikalt kahe löögiga plussis. Ent sisimas ta kirus. Oleks ta valinud turvalisema lähenemise, võinuks lõpetada rabavalt, neljaga plussis.

Kui ta parajasti golfikäru ümber griiniserva vedas, tõkestas pikka kasvu kiilas mustanahaline tema tee.

„Kas härra Bishop?” Hääl oli jõuline, kume ja kõhklematu.

Ta peatus ärritunult. „Jah?”

Järgmiseks näidati talle politsei ametitõendit.

„Mina olen seersant Branson Sussexi kriminaalpolitseist. See on minu kolleeg nooremuurija Nicholl. Kas meil oleks võimalik teiega natuke vestelda?”

Nagu oleks taevalaotusest langenud hiiglaslik vari, küsis ta: „Millest?”

„Palun vabandust, söör,” kostis politseinik nähtavasti siiralt kahetseval ilmel. „Ma parem ei räägiks siin väljas.”

Bishop kõõritas kolme kaasmängijat. Astudes seersant Bransonile ligemale ja tasandades häält lootuses, et teda pealt ei kuulda, ütles ta: „Praegu pole sobiv hetk. Mul on golfiturniir pooleli. Kas sellega ei saa oodata, kuni olen lõpetanud?”

„Palun vabandust, söör,” oli Branson kõigutamatu. „See on väga tähtis.”

Klubisekretär heitis talle lühikese läbitungimatu pilgu ja paistis siis leidvat jalge ees võrdlemisi karuses rohus midagi äärmiselt huvitavat.

„Milles asi?” küsis Bishop.

„Meil on tarvis teiega kõnelda teie naisest, söör. Kardan, et meil on teile üsna halbu uudiseid. Ma oleksin tänulik, kui tuleksite meiega veidikeseks klubihoonesse.”

„Minu naisest?”

Seersant osutas klubihoonele. „Meil on tõesti tarvis teiega omaette rääkida, söör.”