Читать книгу Mitte päris surnud - Peter James - Страница 7

Soojas suveöös heitis Katie Bishop oma sassis tulipunased juuksed näolt ja haigutas väsinult. Tõtt-öelda oli ta rohkem kui väsinud. Oli võhmal, aga igati mõnusalt võhmal, tänan väga! Ta uuris bensiinitankurit, justkui oleks see kosmosetulnukas, kes on planeedile Maa saadetud tema heidutamiseks; üldjuhul tekitasidki bensiinitankurid temas sellise tunde. Tema abikaasa, kes oli alati hädas nõudepesu- ja pesumasina juhiste taipamisega, väitis, et need on kirjutatud mingis vaid naistele mõistetavas võõrkeeles. Noh, mis Katiesse puutus, siis kaasnes bensiinitankuritega samasugune võõrkeel, nende juhised olid kirjutatud kuttide keeles.

Nagu ikka ei saanud ta BMW paagil alguses korki lahti ja vahtis seejärel bensiini oktaanarve 97 ja 99, püüdes meenutada, millist auto tarvitas, ehkki näis, et õiget vastust polegi. Kui ta tankis 97ga, kritiseeris Brian teda liiga odava bensiini kasutamise pärast; kui 99ga, pahandas meest raharaiskamine. Ent praegu ei voolanud paaki piiskagi. Ta hoidis otsikut käes, muljudes kõvasti päästikut, ja vehkis teise käega, et äratada leti taga uneleva ööteenindaja tähelepanu.

Brian ärritas teda järjest enam. Ta oli väsinud sellest, kuidas mees tõstis lärmi igasugu tobedatest pisiasjadest – näiteks hambapastatuubi asendist vannitoariiulil – ja kontrollis, et köögilaua toolid oleksid üksteisest täpselt võrdsel kaugusel. Jutt oli tollidest, mitte jalgadest. Lisaks muutus mees aina pervomaks, tõi seksipoodidest sageli koju ostukotte veidra kraamiga, mille ühist katsetamist nõudis. Ja sellega oli Katiel tõesti probleeme.

Ta oli nii mõttesse süvenenud, et ei märganudki, kuidas pump käes hüples, kuni seiskus järsu klõnksatusega. Hingates bensiiniaurude lõhna, mis oli talle alati meeltmööda olnud, riputas Katie pumbaotsiku tagasi paika, vajutas auto lukustamiseks võtmepuldil nuppu – Brian oli teda hoiatanud, et bensiinijaamadest varastatakse autosid tihti – ja läks poodi arvet maksma.

Väljudes voltis ta kaardimaksekviitungi hoolega kokku ja pistis käekotti. Ta tegi auto lukust lahti, puges sisse, lukustas uksed seestpoolt, pani turvavöö peale ja käivitas mootori. Il Divo CD hakkas uuesti mängima. Ta kaalus hetke, kas BMW katus alla lasta, kuid loobus sellest mõttest. Südaöö oli möödas; säherdusel kellaajal lahtise autoga Brightonisse sõites oleks ta haavatav. Parem istuda turvaliselt kinnises autos.

Alles siis, kui ta oli platsilt ära sõitnud ja pimedal juurdepääsuteel umbes saja jardi kaugusel, täheldas ta, et autos lõhnab teisiti. Seda lõhnaõli tundis ta hästi. Comme des Garçons. Ta nägi peeglis midagi liikumas.

Ning taipas, et tema autos on veel keegi.

Hirm takerdus kurku nagu õngekonks; käed tardusid roolil. Ta litsus ägedalt piduripedaali, peatades auto kriiksatusega, kobas käigukangi, et tagasikäik leida ja kaitsvale platsile tagurdada. Seejärel tundis ta kaelale surumas külma teravat metalli.

„Sõida parem edasi, Katie,” ütles mees. „Sa oled paha tüdruk olnud, mis?”

Silmi pingutades, et meest tahavaatepeeglis näha, tabas Katie kitsa valguskiire, mis noateral sädemena välgatas.

Sealsamas tahavaatepeeglis nägi mees tema silmis peegeldumas õudust.